Mine sisu juurde

Tulekahju Tallinna 49. Keskkoolis 1982. aastal

Allikas: Vikipeedia

Tallinna 49. Keskkool (praeguse nimega Tallinna Arte Gümnaasium) on Mustamäe linnaosas 1981. aastal asutatud üldhariduskool. Kooli aadress on Vilde tee 62.

1982. aasta oktoobritulekahju Tallinna 49. Keskkoolis

[muuda | muuda lähteteksti]

Sündmust mäletavate ja selles osalenud inimeste sõnul ei olnud tegu tulekahjuga, sest tuld ei olnud, aga koolimaja oli paksu suitsu täis ning kooliperet haaras paanika. Väidetavalt tekitas suitsu tossupomm (tollal aianduses kasutatud suitsu tekitav seadeldis) 1. korruse trepialuses.

Sündmus toimus 7. oktoobril, samal päeval tollel ajal tähistatud NSVL konstitutsiooni aastapäevaga. Õppetöö peatati pika pideva koolikella helina saatel ja lapsed ning õpetajad jooksid mööda koridore ja treppe hoonest välja.

Hulk õpilasi hüppas hoonetekompleksi idatiiva 4. korruse sisehoovi poolse klassi aknedest alla kahekorruselise keskhoone katusele. Osa õpilastest sai viga (jalaluu murrud jm) ja toimetati tollasesse Mustamäe Kiirabihaiglasse. Koos nendega hüppas alla ka üks õpetaja, kes viga ei saanud.

Süütamises osalenud Art Frey peeti kinni, anti kohtu alla ja talle mõistis Tallinna Linna Oktoobri Rajooni Rahvakohus vanglakaristuse.

Ajakirjanduses teemat tollal laialt ei kajastatud, välja arvatud üks artikkel "Nõukogude õpetajas"[1], kuna tol ajal toimunud n-ö mahapõletamiste laine tegi võimud ettevaatlikuks (samal perioodil põletati maha Niguliste kiriku torn, süüdati Eesti Draamateater ja Vabaõhumuuseumis asunud Sassi-Jaani talukomleks)[2].

Korduvalt kutsuti juhtumist Tallinna haridusosakonda aru andma kooli tollane direktor Maie-Dita Murumets [3].

Tollane haridusvaldkonna ajaleht „Nõukogude õpetaja“ kajastas 23. oktoobri 1982 numbris seda kui õpetlikku lugu, kirjutise autoriks on Tuletõrje Valitsuse järelevalve osakonna insener Lembit Uibopuu. Ta toob artiklis välja, et paremat tuleohutusalast selgitustööd, kui seda teeb Niguliste rippuv tornikiiver (pärast tulekahju Nilgulite kirikus [4]), ei suuda keegi teha. Veel ütleb Uibopuu, et koos selle juhtumiga haihtus ka osa rangete tuleohutusnõuete vastastest. Uibopuu nendib, et tulekahju Nigulistes varjutas teise tõsise tuleõnnetuse vabariigis - Tallinna 49. Keskkoolis tekkis laste vallatlemisest põleng ja tekkis seepärast, et täiskasvanud on jätnud midagi väga olulist tegemata.

Järgnevalt kirjeldab Uibopuu olukorda, kus kooli põlengu ajal alanud paanikas hüppasid lapsed neljandalt korruselt 3 meetrit madalamale katusele, sest keegi polnud neid õpetanud, kuidas tegutseda tulekahju korral. Veel mainiab ta, et ka noorel pedagoogil, inimesel, keda lapsed usaldasid, polnud see selge ja tedagi haaras paanika. Mitte enda, vaid laste elu pärast langetas ta otsuse, kahjuks väära.

Järgnevalt ütleb Uibopuu, et akendest allahüpanud lapsed vajasid arstiabi ja viitab, et põlengu tagajärjed võinuks olla kergemad, kui õpetajad ja õpilased teadnuks, kuidas tulekahju korral tegutseda.

Tema arvates on kivist hoone küllalt kindel tagatis elu alalhoiuks halvima korral. Lisaks väidab ta, et kauem kui 10 minutit ei kulu üheski Eesti linnas tuletõrje kohalejõudmiseks, alati on tuletõrjel esmaülesanne ohus olevate inimeste päästmine.

Uibopuu resümeerib, et tänavune aasta on noortuletõrjujate üleliidulise tegevusvõistluse aasta. Tallinna 49 . keskkool ei ole lülitunud sellesse võistlusse, teeb Uibopuu kurva järelduse. /.../

Uibopuu toob välja statistika, et viies koolis olid vabariigis tulekahjud 1981. aastal, kahes on need olnud 1982. aastal. Lõpetuseks ütleb Uibopuu, et nii ENSV Haridusministeeriumil kui ka rajoonide haridusosakondadel tuleb nendest tulekahjudest tõsised järeldused teha.[5]

  1. [1]Nõukogude Õpetaja, nr 43 (2010) 23. oktoober 1982, lk 4 "Tuli on tõsine asi", Lembit Uibopuu
  2. [2]Sirp, 06.09.2019 „Autentsuse mitu nägu“, Riin Alatalu
  3. [3]Eesti Entsüklopeedia, Maie-Dita Murumets
  4. [4]Postimees, 30. mai 2002, "Niguliste põlengut varjab saladuskate"
  5. [5]Nõukogude Õpetaja, nr 43 (2010) 23. oktoober 1982, lk 4 "Tuli on tõsine asi", Lembit Uibopuu