Totleben

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel on Tüüringist pärit suguvõsast; Saksimaa suguvõsa kohta vaata artiklit Tottleben (Saksimaa aadlisuguvõsa).

Totlebeni suguvõsa aadlivapp

Totleben, ka Todleben, Todtleben ja Tottleben on Tüüringist Friemarist pärit kaupmehe- ja aadlisuguvõsa.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Insener-kindral krahv Franz Eduard Totleben (1818−1884)

Suguvõsaliin algab Tüüringist Friemarist pärit Michael Tutelebeniga (Teutleben, Todtleben) (u 1560−1623), kellest sai pastor. Tema poeg parkal Theodor Totleben (1618−1633) asus elama Saksimaale Pausasse. XVII sajandi 2. poolel sai tema järeltulijate elukohaks Tüüringi linn Gera. Parkal Theodorus Todtlebeni (suri pärast 1725) pojapoeg Adam Heinrich Totleben (1714−pärast 1773) rändas sealt XVIII sajandi algul Ida-Preisimaale Insterburgi, kus võeti linnakodanikuks. Poeg Theodor Friedrich Todleben (1749−1804) asus elama Kuramaale Sabilesse, kus oli kaupmees; tema oli suguvõsa Balti liini rajaja. Viimase pojapoeg Franz Eduard Totleben (1818−1884) tegi Venemaa teenistuses hiilgavat sõjaväelist karjääri ja ülendati 1869. aastal insener-kindraliks. Ta tõusis oma teenistuse kaudu aadlikuks ja Venemaa keiser andis talle 1879. aastal krahvitiitli. Kindrali poeg krahv Nikolai Georg Eduard Totleben (1874−1945) teenis samuti sõjaväes ja läks erru kindralmajori auastmes (1917). Tema surmaga kustus Totlebenite suguvõsa Balti haru meesliinis.

Totlebenid rüütelkonna matriklis[muuda | muuda lähteteksti]

Krahv Franz Eduard Totleben (1818−1884) võeti 1856. aasta 3. märtsil (vkj) Eestimaa, 1857. aasta 3. mail Kuramaa, sama aasta 31. detsembril Liivimaa ja 1858. aasta 5. märtsil Saaremaa matriklisse. Läänemereprovintsides suguvõsa mõisavaldusi ei evinud.

Suguvõsa liikmeid[muuda | muuda lähteteksti]

Kėdainiai mõisa peahoone XIX sajandil

Totlebeni suguvõsa mõisavaldused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kovno kubermang:

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 114.
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930. Lk 308-309; täiendused. Lk 49 [1] [2].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935. Lk 600-603; täiendused. Lk 695 [3] [4].
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd XIV. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 2003. Lk 492-493.
  • Meinhof, Friedrich. Thüringer Pfarrerbuch. Bd 8. Großherzogtum Sachsen (-Weimar-Eisenach) Landesteil Weimar mit Jena und Neustadt/Orla (Neustädter Kreis). Heilbad Heiligenstadt: 2012. Lk 917.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]