Tooru õhtu
Tooru õhtuks või Tooru teeramise õhtuks on eesti rahvausundis nimetatud neljapäeva õhtut Kose kihelkonnas ja Harjumaa rannikul.[1]
Tooru teeramise õhtul on käidud hiies püha pidamas, ei olevat tehtud tööd ja puhutud toorupilli ehk torupillisarnast vasikamaost pilli.[1]
Matthias Johann Eisen kirjeldab oma raamatus "Eesti mütoloogia" Tooru teeramise õhtuid nii:
Taarale oli neljapäev pühendatud. Neljapäeval käidi hiies püha pidamas. Torupillimees puhus kivi ehk kännu otsas torupilli, rahvas laulis ja tantsis. Nimelt peeti niisuguseid pidusid suvel, mil nad öö otsa hommiku valgeni kestsid. Öösi tehti hiie ligidale tuli üles, mille ümber vanemad inimesed istusid, kuna nooremad lusti lõid. Saarlased arvasid, et Taara ise hiiepuu otsas viibib ja sealt noorerahva pidu pealt vaatab. Hiidlastest teatakse, et need praeguse Pühalepa kiriku kohal alasti olles ohverdanud, ohverdades noad kätte haaranud ja yksteist katsunud täkkida nii, et veri ilmuks. See veri oli jumalale ohvriks määratud, missugusele jumalale, seda enam ei teata. Ka Kärdla ligidal Hiieselja hiies tehtud niisama. Seal võtnud täkkimisest isegi naisterahvad osa. Täkkimise ajal mängitud agaralt torupilli.[1]
Neljapäeva pühitsemist ja seotust hiite, Tooru ja torupilliga mainitakse ka Pilistvere kihelkonnast 1896. aastal kogutud pärimusteates:
Vanaaeg, kui veel ristiusku meie maal ei olnud, siis peeti püha Eestimaal neljapä ja hüiti seda tooru pühaks, kus sel päval siis hiiedelle ohverdati. Üks seesugune hiiepaik ja mets oli Kõo Koksvere külas, mis Siimotsi kopleks praegu on, et küll nüid ju hiied paar põlve maha on raiutud. Hiiepuude esimine raiuja oli Siimotsi Mihkel ja kõik külarahvas ootasid (veel siis!) õnnetust tulema selle talu omanikule, kes üks vanapoiss oli, aga õnnetus jäi tulematta kuni tänapäevani. Ka kõige küla õnnetus, mida kardeti, jäi hiiede pärast tulemata. Ka mängiti torupilli seal metsa ääres ja ohvred viidi metsa esimisest uudseviljast, esimisest lehmavasikast, esimisest lammatallest ja nõnda edasi kõigist; ka raha viidi sinna, mis esimene sai hiiedelle ohverdud. Kus ta sealt jäi, seda põle tarvis küsida: kõik liha, seda sõid hundid ja koerad, sest hunta oli sel ajal palju, ja ka vilja sõid varesed ja linnud, sest vargid sel ajal ei olnud nagu nüüd. Raha said järeltulijad üksi veel mõne jau kätte. Kena on seda kõik kuulda, mis vanarahvas nii sügavalt uskus, aga mis nüüd peaks uskuma, nii tühiseks peetakse. (H IV 7, 269/70 (29) < Pilistvere, Kõo m. – H. Keller (1896)).[2]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Matthias Johann Eisen. Eesti mütoloogia. Toimetanud Ülo Tedre. Tallinn: Mats 1995.
- ↑ Mari-Ann Remmel. Hiie ase. Hiis Eesti rahvapärimuses. Tartu 1998, lk 121–122.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Matthias Johann Eisen. Eesti mütoloogia. Eestimaa Kooliõpetajate Vastastiku Abiandmise Seltsi raamatukaupluse kirjastus, 1919, lk 177–178.