Teekate

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Tänava pindamine

Teekate ehk teekatend on kestev pindmine materjal, mis pannakse maha alale, kus on ette nähtud liiklemine jalakäijatele, autodele ja teistele liiklusvahenditele, näiteks kõnnitee või tee. Ajalooliselt kasutati pealmise kihina peamiselt killustikku, munakivi või tänavakivi. Tänapäeval on need asendunud suurel hulgal asfaldi ja betooniga (esineb ka teisi materjale), mille all on tihendatud aluskiht. Teekate on tavaliselt markeeritud, et suunata liikluse kulgu.[1]

Asfalt[muuda | muuda lähteteksti]

Asfalt

Asfalt võeti kasutusele umbes 3000. aastal eKr. Laiemalt hakati asfalti kasutama 1920. aastatel.[2] Asfaldi sideainena kasutatakse bituumenit, mis tagab asfaldi elastsuse ning viskoossuse, see on ka ühtlasi tänapäeval enim kasutusel olev sideaine. Bituumen on musta või pruuni värvi viskoosne, enamasti süsivesinikest koosnev looduslikult esinev aine. Peamiselt leidub seda nafta muundumise saadusena. Enamik asfaltpindu laotatakse kruusapõhjale ning see on üldiselt sama paks kui asfaldikiht. Erandlikult kantakse asfaltkiht ka otse loodusliku pinnase peale, kuid seda tehakse väga harva. Enamasti on pinnas pehme (nt savine), siis on kindlasti vaja põhjakihte kas tugevdada või vana alus täiesti välja vahetada ning teele uus baas luua.[3][4]

Asfalteerimisel on oluline ka temperatuur. Asfalt on kategoriseeritud temperatuuri järgi kolmeks: kuumsegu, vahepealne segu ja külmsegu. Kuumsegu ideaalne temperatuur asfalteerimiseks on (150 °C), soesegu (90–120 °C), külmsegu kasutatakse tavaliselt väikesema liikluskoormusega teedel ja maapiirkondades, kuna transpordi käigus kuumsegu lihtsalt jahtuks maha.[5]

Asfaldi eeliseks on see, et selle parandamine on lihtne, see on odavam võrreldes teiste pindamismeetoditega ning pinnasel sõites ei ole müratase väga kõrge. Leidub ka miinuseid: asfaltsegu ei ole nii kestev kui mõned teised pinnad, see ei talu nii palju survet kui betoon ning kuumade ilmadega on sellel omadus hakata sulama, mis omakorda võib tekitada mingil määral ka reostumist pinnasele ja põhjaveele.[5]

1960ndatel kasutati esmakordselt ka kummeeritud asfalti, mille puhul segati kasutatud rehvide tükke asfaldiga. Kui muidu oleks rehvid viidud prügimäele või need oleks lihtsalt kuhugi vedelema jäänud ja tuleohtlikud olnud, siis sellega leiti neile otstarve. Sellise asfaldi puhul märgati, et see töötab paremini külmas kliimas, soojema temperatuuri korral muutub see äärmiselt kuluvaks ning selle tõttu on seda osades kohtades võimalik kasutada ainult teatud ajal aastas. Kummeeritud asfaldi müratase ei ole tavapäraselt kasutusel oleva asfaltseguga võrreldes väga erinev, ainult 1–3 dB vähem mürarikkam. Seega ei ole antud meetod kõige parem lahendus, sest selle eluiga on lühike ning ka müra puhul ei teki mingisugust eelist.

Betoon[muuda | muuda lähteteksti]

Betoontee

Betoon on segu tsemendist (tuntud ka kui portlandtsement), mis koosneb pastast, täitematerjalist ja veest. Hüdratsiooni käigus pasta taheneb ning tugevneb ja moodustub kivilaadne mass ehk betoon. Betoonpinnad on ka erinevalt jaotatud, on olemas tavaline betoonpinnas ning töödeldud betoon. Töödeldud betoon on vastupidavam, kuna sinna on lisatud erinevaid tugevdavaid materjale või keemilisi elemente. Töödeldud betoon peaks olema ka tunduvalt vastupidavam pragude tekkimise vastu.[6]

Betooni üks eelised on see, et betoon kestab tunduvalt kauem kui asfalt ja on ka vastupidavam. Samuti on võimalik luua külglibisemise vastane pinnas. Miinuseks võib pidada seda, et selle ehitus on tunduvalt kallim kui asfaldi korral ning hooldustööd nõuavad samuti rohkem raha ja aega. Eestis on betoonteid katsetatud, aga arvamusi on selle kohta väga mitmeid. Suureks mõjutuseks Eestis on kindlasti kliima ja naastrehvide kasutus.[7]

Kruus[muuda | muuda lähteteksti]

Kruusatee Tamsalt Laguja poole

Kruusatee on tee, mille pealiskiht on ehitatud looduslikust või purustatud kruusast tihedate segude põhimõttel. Seda tüüpi teed on levinud vähemarenenud riikides ja ka arenenud riikide maapiirkondades. Antud teid nimetatakse ka "tavalisteks kõnniteedeks", kuid seda terminit kasutatakse rohkem parandamata teede puhul, millele pole lisatud pinnamaterjali. Kui kruusatee on hästi ehitatud ja hooldatud, siis on see kõlblik kõikide ilmastikolude jaoks.[8]

Kasutatav kruus koosneb killustikust, liivast ja savi/muda osakestest. Savi võib toimida sideainena. Kruusatee ehitamisel kasutatakse purustatud kivi, sest lõhutud tükid jäävad tihendamisel paremini omale kohale kui näiteks kumerad osakesed.[8]

Kui peab otsustama, kas sillutada kruusatee või mitte, siis kõik tihti sõltub liiklusmahust. On leitud, et kruusateede hoolduskulud ületavad sageli sillutatud või pinnatöötlusega teede hoolduskulusid, kui liikluse maht ületab 200 sõidukit päevas.[9]

Muud teekatted[muuda | muuda lähteteksti]

Eeltöödeldud betoonplokke kasutatakse sageli esteetiliseks otstarbeks või mõnikord ka sadamarajatistes (kauba pikaajaline laadimine, tee on püsivalt koormuse all). Piirkondades, kus on mängus suured kiirused, kasutatakse sellist pinda väga harva.[10]

Tellistest sillutise kasutamine oli kogu maailmas väga levinud linnapiirkondades, kuid nende kasutamine aegus, sest nende paigaldamiseks ja hooldamiseks kulus suurel hulgal tööjõudu. Hetkel hoitakse neid üksnes ajalooliste või esteetiliste põhjuste tõttu. Mõnes riigis on need siiski kohalikel tänavatel endiselt tavalised, näiteks Hollandis. Hollandis kasutatakse sellist sillutist liikluse rahustamiseks. Tellistest sillutisel ei ole võimalik sõita kiiremini kui 30 km/h, sest müra ja vibratsioon aeglustavad autojuhte märgatavalt.[10]

Teekatte kulumine[muuda | muuda lähteteksti]

Murenenud asfalt

Pinnase kulumise peamiseks põhjuseks on sõidukite tekitatud koormus: mida raskem sõiduk, seda suurem koormus. Seetõttu on ka tänapäeval raskeveokitele kehtestatud maksud, sest kuigi veokid ei ole ainukesed süüdlased, on nende tekitatud kahju on võrreldes sõiduautoga mitu korda suurem. Samuti mängib suurt rolli aeg ehk pinnase vananemine, kus sideained n-ö väsivad, tekivad praod ja löökaugud. Löökaukude tekkeprotsessi kiirendab ka kliima, sest kui õhutemperatuur langeb miinustesse, siis võivad üpris kergelt tekkida pinnase all külmakerked, mis omakorda tekitavad löökauke.[11]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Road Surface. NZ Transport Agency. Viimati vaadatud 23.11.2017)
  2. Bituminous Surface Treatments. Pavement Interactive. Viimati vaadatud 23.11.2017
  3. Asphalt Pavement Construction FAQs. Asphalt Institute. Viimati vaadatud 23.11.2017
  4. What Is Bitumen (Asphalt)? Bitumina. Viimati vaadatud 23.11.2017
  5. 5,0 5,1 Asphalt Paving Principles. New York LTAP Center. Viimati vaadatud 23.11.2017
  6. How Concrete is Made. PCA. Viimati vaadatud 23.11.2017
  7. The Benefits of Concrete Highways. Meka. Viimati vaadatud 23.11.2017
  8. 8,0 8,1 Gravel Roads Construction and Maintenance Guide. U.S Department of Transportation. Federal Highway Administration. Allalaaditud 20.11.2017
  9. Gravel Roads. Maintenance and Design Manual. U.S Department of Transportation. Federal Highway Administration. Allalaaditud 20.11.2017
  10. 10,0 10,1 Modern Road Surfaces in Stone. Mapei. Allalaaditud 20.11.2017
  11. Sharad. S. Adlinge, Prof. A. K. Gupta. Pavement Deterioration and its Causes. IOSR Journal of Mechanical & Civil Engineering. Viiimati vaadatud 22.11.2017