Teehöövel

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Kahe teraga teehöövel Soomes Jyväskyläs
Esiplaanil teehöövel

Teehöövel (ka greider) on pinnase kaevamise, teisaldamise ja tasandamise masin, mis liigitatakse rasketehnika hulka.[1] Enamik kasutuses olevaid teehöövleid on motoriseeritud ehk neid võib kutsuda ka "mootoriga teehöövliteks". Enne teehöövleid tegid töö hobused ja traktorid. Tüüpilistel teehöövlitel on kolm telge: juhttelg, tera ning seejärel kabiin ja mootor tagatelje kohal. Tera laius võib olla 2,50–7,39 m ning peale tera tõstmise ning langetamise, saab seda pöörata nii horisontaalselt kui ka vertikaalselt. Mootori standardvõimsused on 93–373 kW (125–500 hobujõudu). Samuti võivad teehöövlid olla väga erineva lisavarustusega mis sõltub tööoludest, näiteks maa-alused kaevandustööd.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene iseliikuv teehöövel valmis 1920. aastal Russell Graderi nimelises ettevõttes. Esimene kummist rehvidega teehöövel valmis 1931. aastal ning sai nimeks Caterpillar Auto Patrol.

Eestisse sattusid kaks esimest teehöövlit esmakordselt 1926. aasta juunis, nendeks olid Stockholmis valminud teehöövlid mudelinimega Bitvargen.[2] See sündmus aitas kaasa tugevalt Eesti teedeehituse ja teehoolduse arengule.

Liigitus[muuda | muuda lähteteksti]

Kiire ja kvaliteetse töö tarbeks sobib iga greider oma piirkonda.[3]

Teehöövleid liigitatakse oma olemuse järgi:

  • mehaanilisteks
  • hüdraulilisteks

Sisepõlemismootorite järgi liigitatakse neid järgmiselt:

  • kerge (mootori töömaht kuni 75 hj)
  • keskmine (mootori töömaht kuni 100 hj)
  • raske (mootori töömaht kuni 180 hj)
  • üliraske (mootori töömaht üle 400 hj)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "John Deere Motor Grader Technology". deere.com. Vaadatud 16.07.2021.
  2. "Teehöövel Bivargen-Eesti teedeajaloo jäämurdja". Horisont 2/2017. Vaadatud 16.07.2021.
  3. "Mis on greider: klassifikatsioon ja ulatus". et.man_trailer.com. Vaadatud 13.06.2021.