Tavavahelik

Allikas: Vikipeedia
Tavavahelik
Tavavahelik (Paxillus involutus) Foto: Sven Pruul
Tavavahelik (Paxillus involutus) Foto: Sven Pruul
Taksonoomia
Riik Seened Fungi
Hõimkond Kandseened Basidiomycota
Klass Agaricomycetes
Selts Puravikulaadsed Boletales
Sugukond Vahelikulised Paxillaceae
Perekond Vahelik Paxillus
Liik Tavavahelik
Binaarne nimetus
Paxillus involutus
(Batsch) Fr. (1838)

Tavavahelik (Paxillus involutus) on vahelikuliste sugukonda vaheliku perekonda kuuluv seeneliik.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Viljakehad on lihakad, noorelt sügavalt sisserullunud kübaraservaga. Erinevalt puravikest ei ole kübara all svammi meenutavat torukeste kihti, vaid eoslehed[1].

Tavavaheliku jalg

Viljakehad on hallikas-, kollakas- või oliivpruunid, eoslehekesed värvuvad vajutamisel kohe tumepruuniks. Kübara läbimõõt võib olla kuni 25 cm[1].

Jalg on pruunikas, sametjas, vahel veidi ekstsentriline, kuiv, 5 x 2 cm.

Kasvukoht[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis väga sagedane seen juunist novembrini. Tavavahelik on nii okas- kui ka lehtpuu-mükoriisaseen. Lisaks metsadele leidub teda ka inimmõjuga kohtades (aedades, parkides). Eriti palju leidub kuival suvel ja sügisel.

Mürgisus[muuda | muuda lähteteksti]

Pikka aega peeti tavavahelikku söögiseeneks. Nüüd on tõestatud tavavaheliku mürgisus. Vahelikumürgistus tekib tavavahelikus leiduvate kehavõõraste antigeenide toimel. Antigeenid võivad põhjustada immuunkehade teket ja raskeid immuunpatoloogilisi muutusi inimkehas[2]. Mõnedel andmetel sisaldab tavavahelik veel ka mürgist muskariini[2].

Tavavaheliku mürgistused on põhjustanud Euroopas mitmeid surmajuhtumeid[3]. Tavavaheliku antigeen moodustab inimese veres antikehi, mis hävitavad punaliblesid[3]. See immuunhemolüütiline aneemia on võrreldav allergiaga[3]. Tavavaheliku mürgistuse peiteaeg on tunnist kuni paari aastani. Tavavaheliku muudab ohtlikuks see, et mürgid ei eraldu väljaheidetena, vaid need kogunevad organismi. Tavavahelik ei ole tegelikult mürgine, vaid põhjustab vereliblede kokkukleepumist. Inimesed võivad seenele reageerida erinevalt. Söömine võib lõppeda surmaga. Kupatamine ei muuda tavavahelikku ohutuks[3].

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Niitla, T., Jeletsky, E., Korzets, V. Korilase käsiraamat, Nõiaraamat, 2004, lk 70
  2. 2,0 2,1 "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 9. september 2014. Vaadatud 7. septembril 2014.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 "Arhiivikoopia" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 3. september 2013. Vaadatud 15. augustil 2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]