Tankitõrje Eesti Kaitseväes enne Teist maailmasõda
 |
 | Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. |
1937. a käis jalaväe inspektor kolonel J. Siir Saksamaal tankitõrjega tutvumas, kelle eeskujul ka meie tankitõrjekompaniid loodi. Kompaniid olid määratud väekoondiste juhtide käsutusse ja mõeldud kiirete liikuvate üksustena vastase tankide läbimurrete tõkestamiseks. Toona võeti eesmärgiks luua vastavalt minimaalvajadusele igale sõja korral formeeritavale diviisile motoriseeritud tankitõrjekahuritega relvastatud kompanii. Lisaks nendele pidi paar kompaniid jääma ülemjuhataja käsutusse. Allüksuste väljakoolitamiseks moodustati Vabariigi Presidendi 13.05.1939 otsusega nr 15 1. ja 2. diviisi koosseisu kokku kolm rahuaegset tankitõrjekompaniid.
Relvade hankimine[muuda | muuda lähteteksti]
Tankitõrjevarustuse ostmist piiras etteantud rahasumma, 276 tuhat krooni, ning juba algusest orienteeruti ainult 4-8 näidisrelva soetamisele. Nii J. Laidoner kui N. Reek ja komisjoni liikmed olid üksmeelel, et selle raha eest tuleb tellida 4 Solothurni 20 mm püssi ja 4 Böhleri 47 mm kahurit laskemoonaga ning ostulepinguteni jõuti vastavalt 31.12.1935 ja 14.01.1936.36 Solothurni püssid saabusid Tallinna juba märtsis ja Böhleri kahurid juunis 1936. Selle relvaliigi uudsust ja mõningat tehnilist ning taktikalist määratlematust arvestades ei olnud teabekogumise algusest kuni esimese relvaostu teostumiseni kulunud poolteist aastat liiga pikk aeg. Eesti oli esimesi nende relvade ostjaid ja Solothurni ning Böhleri relvad olid hetkel kahtlemata tankitõrjerelvade viimane sõna.1 1938. a märtsis telliti Saksamaalt 40 - 37 mm Rheinmetalli tankitõrjekahurit lisaks varem hangitud 4-le. Poola sõjaväeatašee andmeil kavatseti osta kokku 96 Rheinmetalli tankitõrjekahurit. Kokku saadi 1938-1939. aastal Saksamaalt 44 Rheinmetalli tankitõrjekahurit ja 14 000 mürsku. Neist kasutusele võeti 27, ülejäänud 17 kahurit jäid mobilisatsiooni korral juurdeformeeritavate kompaniide varustamiseks. Jalaväeüksuste relvastamiseks tankitõrjepüssidega otsustati näidisena ostetud Solothurni püssi kopeerides ehitada oma tankitõrjepüss. 1940. algul ka Arsenali tehases 10 püssi valmis.[1]
Tankitõrje struktuuride moodustamine[muuda | muuda lähteteksti]
Tankitõrje kaadrikoosseisu valmistati 1936. a-st ette Lahingukoolis, kus 1938. a-st oli õpperühmal 3 – 37 mm kahurit.0 Riigikaitse moderniseerimise plaani koostamisel 1937. a lõpus nähti tankitõrjerelvade minimaalvajaduseks igale formeeritavale brigaadile üks motoriseeritud tankitõrjekahurite kompanii. Lisaks peeti vajalikuks Narva rindele üks ja Petseri rindele 2 - 3 motoriseeritud tankitõrjekompaniid ülemjuhataja või diviisi juhatuse käsutuses. Üldse seega 9 - 10 motoriseeritud tankitõrjekompaniid 9 kahuriga, kokku 81 - 90 tankitõrjekahurit ilma tagavarata. Arvestades kergetankide hankimise plaani, loeti otstarbekaks rahuldada vaid 45% tankitõrjerelvade vajadusest.3 Tankitõrjekompaniide formeerimist alustati pärast kahurite kättesaamist 1939. a mai lõpus (koosseisud kehtestati 21. maist). 1. ja 2. tankitõrjekompanii koosseisus olid juhtimisrühm ja 3 kahurirühma aga 3. tankitõrjekompaniis oli juhtimisrühm ja 2 kahurirühma. Igas rühmas oli 3 kahurit. Koosseisu järgi oli rahu ajal ette nähtud 1. ja 2. kompaniis 97 meest, 3. kompaniis 70 meest. Mobilisatsiooni korral pidid 1. ja 2. tankitõrjekompanii eraldama juurdeformeeritava kahe kompanii jaoks kumbki ühe ohvitseri ja 9 allohvitseri. 1. tankitõrjekompaniis Narvas ja 2. tankitõrjekompaniis Võrus oli 9 tankitõrjekahurit, 3. tankitõrjekompaniis Tartus 6 (algselt oli see kompanii mõeldud Ratsarügemendile), Lahingukoolis 3. Kompaniid oli ette nähtud täielikult motoriseerida, 1. ja 2. kompanii pidid saama kumbki 20 erinevat autot (sh 16 maastikuautot) ning 3 mootorratast. 1. kompanii formeerimine lõpetati juba juuni algul, aga 2. ja 3. kompanii said ajateenijad, hobused ning suurtükid alles juuni lõpus-juuli algul. Puudu oli enamus (üle 2/3) kaadriallohvitsere ja sõdureid, kes asendati ajateenijatega. Ajateenijad sõdurid saadi diviiside väeosade arvelt. 1939. a mais nähti ette mobilisatsiooni korral formeerida veel 4. tankitõrjekompanii Rakveres (8 kahuriga) ning 5. tankitõrjekompanii Võrus (9 kahuriga). 1939. a septembris polnud nende kompaniide formeerimine veel ette valmistatud. Juhtnöörid tankitõrjekompaniide komplekteerimiseks reservlastega saadeti sõjaväeringkondade staapidele 22. septembril. Kahurid ja varustus aga kohal polnud. 3. tankitõrjekompanii pidi saama 3 kahurit juurde Lahingukoolist. 30. septembril 1939 esitas Sõjavägede Staabi ülem kindral N. Reek Sõjavägede ülemjuhatajale ettepaneku määrata kõik tankitõrjekahurid rivisse ja motoriseerida.665 Selleks ümberkorralduseks kulus veel mitu kuud. Kokkuvõttes oli 1939. a septembris lahinguüksustes vaid 28 tankitõrjekahurit, sh 4 Böhleri kahurit jalaväerügementides. Ladustatud 17 kahuri kasutuselevõtmist takistasid väljaõpetatud meeskondade ning veovahendite ja eelikute puudus.
Juba 1937. a juunis anti 1. ja 7. jalaväerügemendile kummalegi väljaõppeks üks 47 mm Böhleri tankitõrjekahur (jalaväe saatesuurtükk) ja üks 20 mm Solothurni tankitõrjepüss, mis olid 1936. a hangitud näidisrelvadena. 1. raskekuulipilduri kompanii koosseisus moodustati tankitõrjerühm, milles mõlema relva meeskonnast jaod. 1938. a jagati katterügementidele ka ülejäänud kaks Böhleri kahurit. Tankitõrjepüssid jalaväeüksuste relvastamiseks otsustati valmistada Eestis, kopeerides Solothurni püssi. Paraku valmis esimene seeriapartii (10 püssi) Arsenalis alles 1940. algul.[1]
Väljaõpe[muuda | muuda lähteteksti]
Esialgu takistas tankitõrjealast väljaõpet ajakohaste liikuvmärkidega polügoonide puudumine nii Kurtna laagris, kui ka Narvas. 1939. a augusti keskpaigaks ei olnud kompaniide ajateenijad saanud kahuritest teha veel ühtki laskeharjutust, sest puudusid ka pealepandavad püssirauad. Jalaväe inspektor tahtis seetõttu pikendada tankitõrjekompaniide laagriperioodi kuu aja võrra, kuni 1. oktoobrini.
Jalaväe väljaõppes pöörati samuti palju tähelepanu tankitõrjele. 1939. a suvelaagri väljaõppekavas kästi õpetada ja harjutada üksikvõitlejaid ning üksusi võitlema vaenlase soomusmasinatega nii olemasolevate relvade kui muude abinõudega: moondamine, kaevumine, tõkked, käsigranaadid, leegiheitjad, bensiiniga ülevalamine jne.[1]
Varustus[muuda | muuda lähteteksti]
1940. aastaks oli Eestil kokku:
19 Solothurn/Arsenal 20mm tankitõrje püsse
4 Cannone da 47/32 mod. 1935 (Böhleri) tankitõrje kahurit
22 Rheinmetall 37mm Pak 36 L/50 tankitõrje kahurit[1]
Hinnang[muuda | muuda lähteteksti]
Kuigi relvastus oli moodne, jäi relvade arv liiga väikeseks. Kokkuvõtteks võib Eesti Kaitseväe II maailmasõja eelse tankitõrje võimekuse arengu kohta öelda- liiga hilja, liiga vähe.[1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/1370/tekst.pdf?sequence=24&isAllowed=y