Arutelu:Masside mäss
Täie õiguse märgib ta et väikestel rahvastel pole oma ideid. Siingi peab mõistma ladinliku mõtte eripära: kellegi suurust ei määra ta arvukus (massilisus). Meenutagem vaid seda, et ajalikus plaanis oli ka Gassete kasvult üks paras jupats nagu Hitler ja Stalingi. Ainult erinevalt nendest teadis tema et ta mängib tola. Ja ta meenutust sellest et Konfutsius oli sündides kaheksakümne aastane. Inimese teeb suureks ta igapäevane tulevikku suunatud pingutus, töö ja distsipliin aga mitte sellest pasundamine ja niisama karglemine, kui õpetaja on klassist välja läinud. Klassist kuhu liberaalsel demokraatial on õnnestunud panna senise verises (natsionalismi) rassiulmas olnud massid. – Eelneva allkirjata kommentaari kirjutas 38 80.235.7.239 (arutelu • kaastöö) 25. august 2015, kell 11.
„... tavaliselt poliitik, isegi kuulus mees on poliitik oma juhmuse tõttu.” (lk 191) (Sellest ka ta sotsioloogises traktaadis Inimene ja inimhulk.) Gassete järgi eristabki arukat inimest massist see, et ta on oma igapäevasest taasavastatavast lollusest teadlik ja püüab seda ületada. Massiinimene peab end targaks ja kui ta isegi aimab, et see nii ei ole on ta ikkagi sellega rahul, olles nagu kõik. Gassete oli temas peituvast inertsuses ja narruses teadlik. Selle igapäevase ületamise tõttu paistab ta ka tänapäeva ja veelgi enam. Ta suutis viia oma massi valguse kiiruseni, et sellega valgustada ka meie aega.
Küsimus on praegu selles, kas ja kuidas kogu tema raamatut avada. Või kas seda üldse teha. Väikestest rahvastest, natsionalismist ja liberaalsest demokraatiast kirjutab ta ka Masside mässus. Kas ja kuidas olemasolev formaat seda lubab ja võimaldab?--80.235.7.239 25. august 2015, kell 14:45 (EEST)
- Asjalik, ilma kommentaarideta sisukokkuvõte on teretulnud. Andres (arutelu) 26. august 2015, kell 08:21 (EEST)
Praegune esitus on esseelaadne. Andres (arutelu) 25. august 2015, kell 15:54 (EEST)
- Ma ei poolda kustutamist. Esitusviisiga on küll probleeme, aga seda saab parandada. Ivo (arutelu) 25. august 2015, kell 16:28 (EEST)
- Muidugi, faktilise sisu saab alles jätta, vähemalt ühe lause. Andres (arutelu) 25. august 2015, kell 16:41 (EEST)
Esseelaadse all ma mõtlengi seda, et esitus lähtub oma suhtumisest. Tegu on minu meelest erapooletuse nõude rikkumisega, mitte originaaluurimusega, mis eeldaks ise kindlaks tehtud fakte, oma argumente või uusi mõisteid. Andres (arutelu) 25. august 2015, kell 17:26 (EEST)
See on hispaanlase Jose Ortega y Gasseti (keda mõnikord on nimetatud ka Euroopa viimaseks suureks filosoofiks) teos, mis suutis lakooniliselt aimata ja selgitada Euroopas toimuvat, selle ohte ja võimalusi ning järgnenud arengut. Selle ilmumisaeg (1930) teeb raamatust ühe olulisema võtmeteose antud ajajärgu ja uusaja mõistmiseks. (“Kujutlus, et ajaloolane on tagurpidi prohvet, võtab kokku kogu ajaloo filosoofia.” (lk 67)) Omaaegset Euroopa kultuuri ja sotsiaalset olukorda käsitlev teos pole oma aktuaalsust kaotanud ka tänapäeval.
Oma esseistlikus käsitluses on Gassete oma äranägemiste ja mõtete edastamiseks enam kirjeldav ümbernimetusi ja kujundeid kasutav kirjanik, kui mingeid lõplikke nimetusi otsiv ja andev filosoof. Tema mõistete kasutamisviisi tõttu ei saa neid rebida välja tema tekstitervikust ja kasutada nende tavatähendustes. Olles huvitatud elust ta ei spekuleeri, mispärast on teda arvatavasti ka viimaseks suureks filosoofiks nimetatud, vaid valutab ja rõõmustab selgepilgulisust kaotamata südant kultuuri ja Euroopa olukorra üle. Kasvõi näiteks kui ta räägib aadlist, siis ta eristab pärusaadlit, teenisaadlit ja teeneteaadlit. Ja mõtleb hoopis seejuures ka pigem ennast ülestöötanud-ülestöötavaid inimesi. Sotsiaalsest aristokraatiast. Kui ta räägib moraalist, siis ta ei mõtle moraalitsemist, vaid enamasti elule sihti andvast distsipliinist ja programmist. See millest ta räägib ilmneb oma mitmemõõtmelisuses rohketes ümbernimetamistes ja nappides metafoorides, neist tulenevate ideede külluses ja lõhnab hispaanialiku barokki järgi. Teksti mõtteline jälgimine nõuab sageli päris korralikku ajaloo tundmist, sest Gassete teeb kiireid, täpseid ja üldiseid alateemasid avavaid ajaloolisi rakursse ja võrdlusi, et neilt pöörata oma pilk kohe tulevikku ja leida sealt võimalust uueks eluks. Tema keelekasutus ja sümpaatiad on seotud hispaania keele omapärade ja Hispaania ajalooga.
- Siit ei ole peaaegu midagi võtta. Andres (arutelu) 25. august 2015, kell 17:30 (EEST)
Kolmanda lõigu tegin ümber, praegu on see minu meelest talutav. Andres (arutelu) 26. august 2015, kell 08:21 (EEST)
Eestikeelne tõlge ilmus alguses Akadeemia järjejutuna. Andres (arutelu) 26. august 2015, kell 08:21 (EEST)
Järgnev oli mõeldud esimese paranduse kohta.
Väga elegantsed, lakoonilised ja asjalikud parandused! Rõõm. Kahtlesin kas valida „võtmeteosest” kirjutades mitmus või ainsus. Oleksin eelistanud ainsust kuid ei julgenud loota oma vähesele lugemusele. Diktaatorite tõusuks andis alust ka selleaegse kergemeelse intelligentsi tüdimus demokraatia kahtlasevõitu kompromissist (N Ferguson). See oli laialdlane. (Isegi, paljude seas, Eliot, Heidegger ja Yeats. T Mannil tuli lahkulöömine vaevaliselt. Enamlaste kommunismi narruseni kiitnud arvukatest (?) selleaegsetest suurkujudest rääkimata.) Igatahes pole minugi sõelale jäänud peale Masside mässu midagi. Niiet ainus.--80.235.7.239 26. august 2015, kell 11:32 (EEST)
Selle jama milleks artikkel praegu on muutunud peab küll ära kustutama. Mängu "viska tellis et saada teemant" mängida ei viitsi. --80.235.7.239 26. august 2015, kell 11:44 (EEST)
- Praegu lisatu ei ole kasutatav. Tegu on kommentaariga, millest on võimatu aru saada, kus on autori mõtted. Andres (arutelu) 26. august 2015, kell 12:34 (EEST)
Pilt oli pandud teksti kõrvale kindla mõttega.--80.235.7.239 26. august 2015, kell 11:56 (EEST)
Tõstan need asjad välja, sest siin puudub sisu asjalik esitus. Andres (arutelu) 26. august 2015, kell 12:36 (EEST)
Refereerida oleks minu meelest mõistlik selles järjekorras, nagu autor mõtted esitab. Võib-olla siin kuskil on refereering, aga see pole kommentaarist eristatav. Andres (arutelu) 26. august 2015, kell 12:39 (EEST)
- Ärge veiderdage. Võtke raamat ja luguge. Leheküljed on juures antud. Enamuse lauseid võib panna lausa jutumärkidesse. Vist peakski panema.--80.235.7.239 27. august 2015, kell 14:10 (EEST)
- Kui lugeja peab selleks et aru saada, kus lõpeb kommentaar ja algab tsitaat või refereering, pöörduma raamatu enda poole, miks ta peaks seda teksti siin siis üldse lugema? Selline juhatus teksti juurde on essee, mis entsüklopeediasse ei kuulu. Andres (arutelu) 27. august 2015, kell 14:50 (EEST)
Mõistuslik tunnetus ja naer
Raamatu mõistmiseks esitagem kõigepealt selles äratoodud arusaam mõistuslikust tunnetusest. Seega ka autori võimalik suhe sellesse mida ja kuidas ning mille abil ta midagi oma raamatus ütleb. Saanud filosoofiahariduse Saksamaal, ei võtnud Gassete kunagi omaks saksa klassikalise filosoofia (nö tõsist) traktaatlik-teaduslikku stiili.
Pretensiooni öelda (sõna), mis maailmas (lõpmatus sündmuste paljususes) just parasjagu toimub, tuleb mõista kui irvitamist säärase taotluse enese üle. Kuna reaalsuse kogu täiust on võimatu otseselt teadvustada (praeguses eesti keelses tõlkes: tunnetada), jääb meie ainsaks teeks suvaliselt konstrueerida mingi reaalsus ja siis oletada, kuidas selle elemendid käituksid. Intellekti kasutamine, ka teaduslik meetod, konstrueerib kontseptsioonide ja ideede võrgu, luues seeläbi skeemi. Igasugust kontseptsiooni, nii kõige igapäevasemat kui ka kõige erialalisemat, raamib eneseiroonia. Manades näole surmtõsiduse öeldakse: „See on A ja too on B.” Tegu on tegelikult irvhamba tõsidusega, kes on neelanud alla naerulagina, ja kui ta oma huuli kokku ei pigista siis prahvatab see välja. Ta teab väga hästi, et rangelt ja täpselt see nii ei ole. Iroonia seisnebki just selles kaksipidisuses. See, mida ta tõeliselt mõtleb, on pisut erinev sellest, mida ta ütleb. Ta mõtleb, et ta teab et absoluutselt rangelt võttes ei ole see A ega B; kuid mööndes (möendes ja möeldes), et nad on vastavalt A ja B, lepin ma iseendaga kokku tagajärgedes, milleni viib minu otsene käitumine ühe või teise suhtes. (164-165)
Usume, et mõistus ja kontseptsioonid on tööriistad selgitamaks omaenese asendit lõputus ja ülikeerulises reaalsuses, mis moodustab me elu – võitluse olukordades püsima jäämiseks. Kontseptsioonid on endale koostatud strateegiline plaan, et neile olukordadele vastata. Igasugune kontseptsioon on seotud eluga ja ei ütle meile midagi asjast enesest (I. Kant), vaid resümeerib selle mida me selle asjaga võime teha või selleläbi kannatada saada (st mis see meiega teeb). (165-166)