Tagasilöögiefekt (energiasääst)
|
See artikkel räägib energiasäästust; meditsiinitermini kohta vaata artiklit tagasilöögiefekt. |
Tagasilöögiefekt (inglise rebound effect) on energiasäästu juures kasutatav mõiste, mille kohaselt kõrgem tehnoloogiline efektiivsus peaks justkui vähendama ressursikasutust aga tegelikult ei pruugi see seda teha või see toimub oodatust väiksemas mahus.
Briti majandusteadlane William Stanley Jevons tuli juba oma 1865. aastal ilmunud raamatus The Coal Question välja tähelepanekuga, et efektiivsemate aurumootorite kasutuselvõtt tõi kaasa söekasutamise suurenemise. Kui vajadus kivisöe järele vähenes, siis söe hind langes ning see viis omakorda söekasutuse märkimisväärsele kasvule. Kuigi sütt suudeti põletada suurema kasuteguriga ja sellest tulenevalt võiks eeldada, et vajadus söe järele oleks pidanud langema, toimus vastupidine protsess.
Seega on antud teooria aluseks tõdemus, et kõrgem tehnoloogiline efektiivsus, millega kaasneb madalam hind, loob seotud toodete või teenuste järele suurema nõudluse. See vähendab aga kas osaliselt või täielikult esialgu saavutatud kokkuhoidu. Nõnda võib keskkonnale avaldatav koormus vähenemise asemel isegi kasvada ja sellest tuleneb, et lisaks tootmise ökonoomsuse tõstmisele tuleks ühtlasi tegeleda ka tarbimise vähendamisega.
Tagasilöögi efekti väljendatakse tavaliselt suhtena algselt saavutatud kokkuhoidu. Näiteks, kui autotootjad toovad turule senisest ökonoomsemad mudelid ja see toob kaasa 5% vähenemise vajamineva kütuse hulgas aga kütuse tarbimine väheneb ainult 2%. Sellisel juhul oleks tagasilöögi efekt 60% (kuna (5–2)/5 = 60%). "Kaduma läinud" 3% võidi kulutada aga selleks, et sõita senisest kiiremini või kaugemale.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- "Jätkusuutlik areng. Teoreetilised ja praktilised dilemmad" Eesti Tuleviku-uuringute Instituut