Tadej Pogačar

Tadej Pogačar
	Tadej Pogačar (2022)
Isikuandmed
Riik	Sloveenia
Sünniaeg	21. september 1998 (25-aastane)
Sünnikoht	Komenda
Pikkus	176 cm
Kaal	66 kg
Sportlaskarjäär
Spordiklubi	UAE Team Emirates
Medalid
Olümpiamängud
Maailmameistrivõistlused

Tadej Pogačar (sündinud 21. septembril 1998 Komendas) on Sloveenia jalgrattur. Ta on kahekordne Tour de France'i võitja (2020, 2021).

Pogačar on mitmekülgne rattur, kes suudab võita nii suurtuure, ühepäevasõite kui ka temposõite. Tour de France'il on ta lisaks kahele üldvõidule võitnud rekordilised neli korda parima noorratturi arvestuse ja kaks korda mägedekuninga tiitli. Ta võitnud ka Tirreno–Adriatico (2021, 2022), Paris-Nice'i (2023), Volta a Catalunya (2024) ja UAE Touri (2021, 2022) mitmepäevasõidud, Giro di Lombardia (2021, 2022, 2023), Ronde van Vlaandereni (2023), Liège-Bastogne-Liège'i (2021, 2024), Strade Bianche (2022, 2024), Amstel Gold Race'i (2023) ja La Flèche Wallonne'i (2023) ühepäevasõidud ja tulnud kolm korda Sloovenia meistriks temposõidus.

Karjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Pogačar alustas rattatreeninguid 9-aastaselt. 2017. aastal liitus ta profitiimi Rog-Ljubljanaga, kus tema treeneriks sai endine tipprattur Andrej Hauptman. Hauptman oli Pogačari märganud juba 2011. aastal, kui ta oli jälgimas noortevõistlust, kus Pogačar jälitas rühma endast vanemaid rattureid. Hauptman eeldas, et ta oli grupist maha jäänud ja palus korraldajatel teda aidata, kuid talle vastati, et Pogačar on eespool olevat gruppi ringiga kinni püüdmas.^[1]

2019[muuda | muuda lähteteksti]

2019. aastal liitus Pogačar Araabia Ühendemiraatide meeskonnaga UAE Team Emirates. Ta tegi meeskonnas debüüdi Tour Down Underil ja võitis veebruaris Volta ao Algarve velotuuri. Mais võitis ta Tour of California, millega sai temast läbi aegade noorim rattur, kes võitnud UCI WorldTouri tasemel võistluse. Ta tegi suurtuuri debüüdi Vuelta a Españal, kui võitis kolm mägedeetappi, tuli üldarvestuses kolmandaks ja oli parim noorrattur.

2020[muuda | muuda lähteteksti]

2020. aastal osales ta esimest korda Tour de France'il. Koroonapandeemia tõttu juulist augusti lõppu ja septembrisse lükatud velotuuril pidi ta esialgu aitama meeskonna liidrit Fabio Arut ja kaotas esimestel etappidel aega. Pärast Aru katkestamist võitis Pogačar 9. etapi ja tõusis üldarvestuses seitsmendaks. Pärast 13. etappi, kui ta suutis koos Primož Rogličiga konkurentidelt lõputõusul eest ära sõita, tõusis ta üldarvestuses kaasmaalase Rogliči järel teiseks. Pogačar võitis 13. etapi, kuid kaotas 17. etapil Rogličile aega juurde ja oli enne eelviimast etappi liidrist 57 sekundi kaugusel. 20. etapil suutis ta aga temposõidu võita ja edestas Rogličit finišis enam kui kahe minutiga. Sellega tõusis ta tuuri liidriks ja läks juhtima ka mägedekuninga arvestuses. 21. etapil Pariisis üldarvestuses enam olulisi muudatusi ei toimunud. Pogačar tegi Tour de France'i võiduga ajalugu. Temast sai noorim Tour de France'i võitja pärast 1904. aastat, kui võistluse võitis Henri Cornet. Ta oli 12. rattur ja esimene pärast 1983. aasta võitjat Laurent Fignoni, kes võitnud üldarvestuse oma debüüdil. Ta võitis ka mägedekuninga ja parima noorratturi tiitli, millega oli esimene rattur pärast Eddy Merckxi, kes võitnud samal aastal kolmes ametlikus arvestuses.

2021[muuda | muuda lähteteksti]

Pogačar alustas 2021. aasta hooaega võitudega UAE Touril ja Tirreno-Adriatico velotuuril. Aprillis võitis ta oma karjääri esimese Monumendi, kui edestas Liège-Bastogne-Liège'i finišiheitluses Julian Alaphilippe'i ja David Gaudud.

Tour de France'il võitis võitis Pogačar kolm etappi ning teenis üldvõidu teisena lõpetanud Jonas Vingegaardi ees enam kui viieminutilise eduga. Sellega sai temast noorim rattur, kes suutnud võita kaks järjestikust Tour de France'i. Teist aastat järjest võitis ta ka mägedekuninga ja parima noorratturi arvestused.

Suveolümpiamängudel Tokyos võitis ta grupisõidus Richard Carapazi ja Wout van Aerti järel pronksmedali.

Okroobris võitis ta oma karjääri teise Monumendi, kui edestas Il Lombardia ühepäevasõidu lõpuspurdis Fausto Masnadat. Sellega sai temast Fausto Coppi, Eddy Merckxi ja Bernard Hinault' järel neljas rattur, kes suutnud samal aastal võita Tour de France'i ja Il Lomberdia ning Coppi ka Merckxi järel kolmas rattur, kes suutnud ühel hooajal võita Touri ja kaks Monumenti.

2022[muuda | muuda lähteteksti]

Pogačar alustas 2022. aasta hooaega UAE Touril, kus kaitses tiitlit, edestades Adam Yatesi ja Pello Bilbaod. Strade Bianchel ründas ta 49 kilomeetrit enne lõppu ja võttis soolosõiduga võidu Alejandro Valverde ja Kasper Asgreeni ees. Märtsis kaitses ta tiitlit ka Tirreno-Adriatico mitmepäevasõidul, kui edestas Jonas Vingegaardi peaaegu kahe minutiga. Ta tegi debüüdi Ronde van Vlaandereni ühepäevasõidul, kus saabus lõpusirgele liidrina koos Mathieu van der Poeliga, kuid jäi taktikalise eksimuse tõttu van der Poeli ning tagant tulnud Dylan van Baarle ja Valentin Madouas' järel neljandaks.

Tour de France'il võitis ta taas kolm etappi, kuid jäi üldarvestuses Jonas Vingegaardi järel teiseks. Ta tõusis 6. etapi järel liidriks ja hoidis viis päeva kollast särki. Alpides toimunud 11. etapil kaotas ta konkurentidele aega ja jäi Vingegaadist kahe ja poole minuti kaugusele. Touri jooksul tabasid UAE meeskonda mitmed probleemid ning kolmandal nädalal jätkasid Pogačari meeskonnakaaslastest võistlust vaid Brandon McNulty, Mikkel Bjerg ja Marc Hirschi. 17. etapil üritas Pogačar korduvalt rünnata ja võitis etapi, kuid ei suutnud Vingegaardilt piisavalt aega tagasi võita. 18. etapil ründas ta eelviimasel tõusul taas, kuid ei suutnud Vingegaardilt eest ära sõita. Järgnenud laskumisel Pogačar kukkus ja jäi Vingegaardist paarikümne sekundi kaugusele. Vingegaard otsustas konkurenti järgi oodata, misjärel surusid nad kätt ja jätkasid võistlust.^[2] Viimasel tõusul jäi Pogačar Vingegaardist taas maha ja kaotas talle enam kui minutiga. Velotuuri üldkokkuvõttes kaotas Pogačar Vingegaardile 2.43, kuid võitis kolmandat aastat järjest parima noorratturi arvestuse.

Tour de France'i järel võitis Pogačar GP Montréali ühepäevasõidu ja osales maailmameistrivõistlustel Wollongongis, kus sai temposõidus kuuenda ja grupisõidus 19. koha. Hooaja lõpus võitis ta Tre Valli Varesine ühepäevasõidu ja kaitses Il Lombardial tiitlit, edestades lõpuheitluses Enric Masi.

2023[muuda | muuda lähteteksti]

Pogačar alustas hooaega võitudega Vuelta a Andalucía ja Paris-Nice'i velotuuridel. Ta jätkas võitudega Ronde Van Vlaandereni, Amstel Gold Race'i ja La Flèche Wallonne ühepäevasõitudel. Liège-Bastogne-Liège'il kuulus ta favoriitide hulka, kuid kukkus esimestel kilomeetritel ja murdis randmeluu. Vigastus segas tema ettvalmistust Tour de France'iks ja ta kahtles, kas suudab üldarvestuses konkureerida.^[3] Tour de France'il võitis ta kaks etappi ja sai kokkuvõttes teise koha, kaotades Jonas Vingegaardile ligi seitsme ja poole minutiga. Ta võitis neljandat korda parima noorratturi arvestuse, millega püstitas uue rekordi. Maailmameistrivõistlustel Glasgow's võitis Pogačar pronksmedali Mathieu van der Poeli ja Wout van Aerti järel. Oktoobris võitis ta kolmandat korda järjest Il Lombardia klassiku.

2024[muuda | muuda lähteteksti]

2024. aastal alustas ta oma hooaega alles märtsi alguses, kuid võitis oma esimesel võistluspäeval soolosõiduga Strade Bianche ühepäevasõidu, rünnates juba 82 kilomeetrit enne finišit ja juhtides võistlust üksinda kuni lõpuni. Milano-Sanremo ühepäevasõidul näitas ta head vormi, saades sprindifinišis Jasper Philipseni ja Michael Matthewsi järel kolmanda koha, edestades lõpuspurdiga ka mitmeid tippsprintereid. Volta a Catalunya velotuuril võitis Pogačar neli etappi ja edestas üldarvestuses teiseks tulnud Mikel Landat enam kui kolme ja poole minutiga. Aprillis võitis ta 34-kilomeetrise soolosõiduga teist korda Liège-Bastogne-Liège'i ühepäevasõidu, edestades teisena lõpetanud Romain Bardet'd enam kui pooleteise minutiga.