Tüvikonna põhimõte

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Tüvikonna põhimõte on üks seadusjärgse pärimise põhimõtteid. Selle järgi ühe ja sama järjekorra siseselt jagatakse sugulased tüvikondadesse. Ühe tüvikonna moodustavad kõik pärandaja alanejad sugulased, kes on ühe pärandaja alaneja sugulase kaudu omavahel suguluses.[1] Tüvikonnad määratakse pärima õigustatud isikute ja nende alanejate alusel igas järjekorras.

Tüvikonnad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Esimeses järjekorras on üks tüvikond – kõik pärijad on kas pärandaja alanejad sugulased (lapsed) või alanejate alanejad (lapselapsed);
  • Teises järjekorras on kaks tüvikonda – pärandaja isa tüvikond (isa ja tema lapsed) ja pärandaja ema tüvikond (ema ja tema lapsed);
  • Kolmandas järjekorras on neli tüvikonda – pärandaja emaema, emaisa, isaema ja isaisa tüvikond.

Tüvikondade arv järjekorra sees määrab pärandiosa suuruse, mis märgitakse murdosana. Iga tüvikond pärib võrdse osa tervikpärandist.

Näiteks teise järjekorra pärijate puhul:

  • ½ pärandist emale ja tema alanejatele sugulastele (lastele);
  • ½ isale ning tema alanejatele sugulastele.

Samamoodi kolmanda järjekorra pärijate puhul:

  • ¼ pärandist emaemale ja tema alanejatele sugulastele;
  • ¼ pärandist emaisale ja tema alanejatele sugulastele;
  • ¼ isaemale ja tema alanejatele sugulastele;
  • ¼ isaisale ning tema alanejatele sugulastele.

Tüvikondade puhul muutuvad oluliseks erinevad alanejad sugulased. Kui näiteks pärandaja vanematel on lapsi muudest suhetest, on konkreetsel lapsel võimalik pärida ainult ühe vanema osa, kuna on pärandajaga suguluses ainult ühe vanema kaudu.

Pärand saab tüvikondade vahel liikuda, kuid ainult siis, kui kõnealune tüvikond on tühi, st keegi sellest tüvikonnast ei saa pärida.

Näide[muuda | muuda lähteteksti]

Olukord, kus pärandaja sureb, tegemata viimse tahte avaldust. Pärandajal ei ole lapsi ega lapselapsi, aga ka abikaasat. Ka pärandaja vanemad on surnud. See-eest on aga elus 2 õde ning 1 poolvend, poolvennaga on pärandajal ühine ema. Pärimise järjekorra põhimõtte järgi ei pea vaatama kolmanda järjekorra täidetust, vaid pärand jagatakse terviklikult teises järjekorras (pärimisseadus § 12 lg-d 2 ja 3). Tüvikonna põhimõtte järgi peaksid pärima esmalt pärandaja vanemad, mõlemad ½ osas, tekib isa ja ema tüvikond. Kuna aga ka vanemad on surnud, tuleb pärand jaotada nende alanejate sugulaste vahel (asenduspõhimõte, pärimisseadus § 14 lg 3). Ema tüvikonnas on pärandaja 2 õde ning 1 poolvend, kes kõik pärivad tüvikonnas oleva osa pärandvaras võrdselt (1/3 osa ½ pärandvarast, seega 1/6 osa). Isa tüvikonnas aga poolvenda ei ole, kuna poolvend ei ole isa laps. Seega pärivad isa tüvikonnas oleva osa pärandvarast ainult pärandaja õed, pärides isa tüvikonnas mõlemad ¼ osa (1/2 osa ½ pärandvarast). Seega pärib pärandaja poolvend 1/6 osa pärandvarast, pärandaja õed aga mõlemad ¼ ja 1/6, seega kokku 5/12 suuruse osa pärandvarast.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. T. Mikk. Pärimisõigus. Tallinn: Pakett, lk 30.