Pärimise järjekorra põhimõte
Pärimise järjekorra põhimõte on üks seadusjärgse pärimise printsiipidest. Selle järgi pärivad pärandaja sugulased kolmes järjekorras (abikaasa erireeglite alusel sugulaste kõrval). Oluline on see, et järgmise järjekorra juurde minnakse alles siis, kui eelmisest ühtegi pärijat ei ole.[1] Näiteks kui esimesest järjekorrast on vähemalt üks pärija olemas, siis teise järjekorra juurde ei minda.
Järjekorrad[muuda | muuda lähteteksti]
Esimese järjekorra seadusjärgsed pärijad on pärandaja alanejad sugulased[2] ehk pärandaja lapsed ja lapselapsed. Seega, kui toimub seadusjärgne pärimine ja pärandajal on vähemalt üks elus laps, siis pärib tema ainukesena. Oluline on ka see, et pärandaja lapselaps pärib ainult siis, kui tema vanemad on surnud (välistamis- ja asenduspõhimõte).[3]
Teise järjekorra pärijateks on pärandaja vanemad ja nende alanejad sugulased[4] ehk pärandaja vennad ja õed. Seega kui pärandajal alanejaid sugulasi pole, siis liigutakse teise järjekorra juurde ja pärivad kas pärandaja vanemad või nende puudumisel pärandaja õed ja vennad.[5]
Kolmanda järjekorra pärijateks on pärandaja vanavanemad ja nende alanejad sugulased[6] ehk pärandaja tädid ja onud. Seega kui ei ole olemas pärijaid esimesest ega teisest järjekorrast, siis pärivad pärandaja vanavanemad võrdsetes osades. Kui üks vanavanem on surnud, pärivad tema asemel tema alanejad sugulased.[7]
Näide[muuda | muuda lähteteksti]
Oletame, et pärandaja polnud testamenti teinud ega pärimislepingut sõlminud ehk pärimine toimub seadusjärgselt. Pärandajal lapsi pole ning elus on pärandaja mõlemad vanemad ning kõik vanavanemad. Seega järjekorra põhimõtte järgi tuleb esmalt vaadata, kas on esimese järjekorra pärijaid. Kuna antud juhul ei ole, siis tuleb liikuda teise järjekorra juurde. Kuna mõlemad vanemad on elus, siis pärivad nemad võrdsetes osades kogu pärandi (eeldusel, et pärandajal polnud abikaasat). Kolmanda järjekorra ehk vanavanemate juurde ei ole vaja minna, sest teise järjekorra pärijad on olemas.