Türgi sissetung Küprosele

Türgi sissetung Küprosele
Rahvastiku etniline jaotumine Küprose 1960. aasta rahvaloenduse ajal. Sinisega on tähistatud domineeriv rahvusrühm kreeklased, punasega on tähistatud türklased.
Toimumisaeg	20. juuli – 18. august 1974
Toimumiskoht	Küprose saar
Tulemus	Türgi võit
Territoriaalsed muudatused	Küprose põhjaosa okupeerimine, 1975. aasta Küprose Türgi Föderatiivse Riigi väljakuulutamine ning 1983. aasta Põhja-Küprose Türgi Vabariigi iseseisvusdeklaratsioon.
Osalised
Türgi  Küpros  Kreeka
Väejuhid või liidrid
Rauf Denktaş Bülent Ecevit Necmettin Erbakan Fahri Korutürk Gláfkos Klirídis Níkos Sampsón Faídon Gkizíkis Dimítrios Ioannídis
Jõudude suurus
Türgi: 40 000 inimest Kuni 20 000 küprosetürklast (mobiliseerimise korras) Kokku: 60 000 Küpros: 12 000 inimest Kreeka: kuni 2000 inimest Kokku: 14 000
Kaotused
1500 kuni 3500 surnud 2000 haavatud 4500 kuni 6000 surnud umbes 1000 kadunud 12000 haavatud

Türgi sissetung Küprosele oli Türgi rünnak Küprose Vabariigi vastu 20. juulil 1974 pärast Küprose Rahvuskaardi poolt Makarios III vastu sooritatud riigipööret, mis lõppes Küprose saare põhjaosa okupeerimisega rahvusvahelist õigust rikkudes. Põhja-Küprose Türgi Vabariiki, mis kuulutati välja 15. novembril 1983, tunnustab rahvusvaheliselt ainult Türgi.

Kulg

Mälestusmärk nn "rahuoperatsioonile" Türgi sadamalinnas Mersinis.

15. juulil 1974 kukutas Küprose Rahvuskaart riigipöördega Küprose Vabariigi presidendi peapiiskop Makarios III. Kreeka hunta juhitud riigipöörde eesmärk oli kukutada Küprose demokraatlik valitsus ja annekteerida Küpros, mis oli selge Zürichi ja Londoni lepingute rikkumine.

Pärast seda, kui Suurbritannia lükkas tagasi garantiivõimude ühismeetmed, sekkus 20. juulil Türgi, saates sinna regulaarseid vägesid. Türgi sõjalaevastik, mis oli teel eelmisest õhtust saadik, tõlgendati Ateenas "õppusena" ja nii toimus 20. juuli 1974. aasta hommikul Türgi vägede tõkestusteta sissetung Küprosele.

Pärast ajutist relvarahu kasutas Türgi oma vägede kohalolekut alates 14. augustist, et okupeerida saare põhjaosa, rikkudes rahvusvahelist õigust. Kuigi Põhja-Küprose territoorium moodustas vaid 37 protsenti Küprose Vabariigi territooriumist, moodustas see 70 protsenti kogu majandustoodangust. 66 protsenti kõigist turismirajatistest, 80 protsenti kõigist tsitrusviljadest ja ka saare peamine kaubasadam Famagusta asusid saare põhjaosas.

Tagajärjed

Saare jaotumine

Türgi sõjavägi pagendas Küprose põhjaosast lõunasse 162 000, Türgi andmetel 120 000, küprosekreeklast. Euroopa Inimõiguste Kohus kohustas 2014. aasta mais Türgit maksma 90 miljonit eurot kahjutasu ja hüvitisi kadunud küproslaste peredele.

Karpasía poolsaarele (Rizokárpaso) jäi elama väike kogukond küprosekreeklasi, samuti araabiakeelsed maroniite. 1975. aastal sunniti küprosetürklasi, kes moodustasid tol ajahetkel 19 protsenti saare elanikkonnast, lahkuma saare lõunaosast. See tõi kaasa varem kakskeelse ja mitmekultuurilise saare de facto setsessiooni.

Kreeka Kolonelide diktatuur kaotas nüüd oma ridades toetuse riigipöördes osalemise ja Kreeka seisukohalt katastroofiliste sõjaliste arengute tõttu Küprosel; pärast režiimi kukutamist 1974. aasta juulis ohvitserkonna opositsiooniliste osade poolt pöördus Kreeka tagasi demokraatia juurde ja juhtivatele tegelastele mõisteti eluaegne vanglakaristus. Küprosekreeklaste kontrolli all olevas saareosas taastati Makarios III tagasitulekuga Küprose Vabariigi vana kord. Türgi väed ei tõmbunud tagasi ja 1975. aastal kuulutati välja Küprose Türgi Föderatiivne Riik ja 1983. aastal Põhja-Küprose Türgi Vabariik. ÜRO haldab asustamata puhvertsooni, kus asuvad ka Nikosia rahvusvaheline lennujaam, mis vahepeal suleti, ja Ledra Palace'i hotell.