Süsinikuheitme märgis
 | See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2020) |
Toote süsinikuheitme märgis on märgis, mis kirjeldab süsihappegaasi heitekogust, mis tekib toote valmistamise, selle lõpptarbijani transportimise ja ringlusest kõrvaldamise käigus kõrvalsaadusena.
Kaupa või teenust saab märgistada numbrilise näitaja või etiketiga, mis teavitab selle potentsiaalset tarbijat ostetava toote käitlemisega seotud süsikujalajäljest. See teave on oluline tarbijatel, kes soovivad vähendada oma ökoloogilise jalajälje suurust ning anda isiklikku panust planeedi Maa globaalse soojenemise piiramisse.
Algatused
[muuda | muuda lähteteksti]Suurbritannia
[muuda | muuda lähteteksti]Maailma esimese vastava märgise (Product Carbon Footprint, PCF), mis näitab märgistatud toote tootmise käigus emiteeritud CO2 kogust, võttis kasutusele Carbon Trust 2007. aastal. Märgise kasutamise tingimuseks on, et ettevõte jätkab pingutusi CO2 emissiooni vähendamiseks oma tootmistegevuses.[1]
Tootmisprotsessi käigus õhku paisatud CO2 koguse määramiseks kasutatakse avatud standardil põhinevat ja kolmanda osapoole sertifitseeritud süsteemi, mis välistab suurema auditeerimise vajaduse ja arvestab toote süsinikuheitme suuruse. Arvestusse lisatakse ka toote jaemüügi käigus tekkiv süsinikuheide, mis poest tuleneb küttest, jahutusest, valgustusest jms teguritest.
Oma toodete süsinikuheitme suuruse on toote pakendile märkinud näiteks sellised ettevõtted nagu Walkers Crisps (kartulikrõpsutootja), Kingsmill (leivatootja), British Sugar (suhkrutootja), Cemex (ehitusmaterjalide tootja), Marshalls sillutis ja Quaker Oats. Üks suuremaid süsinikumärgistamise toetajaid oli Tesco, kes hakkas 2007. aastal märgistama oma paljusid tooteid, sh elektripirnid, tualettpaber, pesupesemisvahendid, apelsinid ja piim. Liiga suurte kulude ja tarbijate vähese huvi tõttu lõpetati see projekt 2012. aastal.[2]
2009. aastal algatas Department for Environment, Food and Rural Affairs (DEFRA) projekti, mille eesmärgiks oli toiduainetetööstuse turvalisuse ja jätkusuutlikkuse ümbermõtestamine ning uudse toote ökoloogilisust märkiva standardi (PAS 2050) väljatöötamine.[3]
Šveits
[muuda | muuda lähteteksti]2006. aastal asutatud fondi myclimat - The Climate Protection Partnership märgistab tooteid, mille CO2-heitme kogus on oluliselt väiksem kui võrdlusgrupi teistel toodetel. Lisaks peab toode vastama ka muudele ökoloogilistele ja sotsiaalsetele standarditele. Tooteid hindab sõltumatu organisatsioon ja selle õigsust kontrollib veel teine asutus. Tunnus väljastatakse kaheks aastaks Climatopi märgise saanud toodete hulgas on näiteks kätekuivateid, Paraguay orgaanilisel meetodil toodetud suhkur (Max Havelaari fond), turbata rõdumuld, vanapaberist valmistatud majapidamispaber, puhastusvahendeid, mähkmeid, korduvkasutusega kotte jms.
2014. aastal hakkas keskkonnaasutus Practical Environmental Protection Switzerland (PUSch, Praktiline Keskkonnakaitse Šveitsis) väljastama märki „Swiss Climate CO2“. Märgis antakse ettevõtetele, mis on saavutanud kliimakaitse valdkonnas tähelepanuväärseid tulemusi.[4] [5][6]
Saksamaa
[muuda | muuda lähteteksti]2008. aastal algatas Maailma Looduse Fond (WWF) Freiburgis asuva Ökoinstituudi ja pilootprojekti, Potsdamis asuva Kliimamõjude Uuringute Instituudi ja mõttekoja THEMA1 toetusel pilootprojekti PCF.[7] Selle realiseerimise käigus määrati 15 toote ja teenuse CO2 emisiooni suurus. Projekti lõpparuandes leiti, et vastava märgise kasutuselevõtt pole mõttekas, kuna lõpptarbija jaoks puuduvad objektiivsed võrdlusvõimalused, kuniks pole kehtestatud üldiselt rakendatavat standardit.[8]
2012. aastal Saksa tarbijakaitse katusorganisatsiooni Verbraucherzentrale Bundesverband eV avaldatud uuringus hinnati toiduainete märgistamisel nende kliimasõbralikkust propageerivate märkide adekvaatsust. Selles märgiti, et need ei anna mingit informatsiooni CO2 heitme kohta, v.a keskkonnamärgis Stop Climate Change.[9]
Prantsusmaa
[muuda | muuda lähteteksti]Prantsuse supermarketite kett Casino märgistab tooteid, millega näidatakse nende CO2 heitme suurust. See arvutatakse toote spetsiifilise olelustsüklist meetodil, mis sarnaneb Briti Carbon Trustis kasutatavaga.
E.Leclerci supermarketite kett on võtnud kasutusele märgise, mis informeerib tarbijat tootekategooria üldise emissiooni suurusest. Kuigi see ei võimalda hinnata konkreetse toote keskkonnajälje suurust, annab see siiski võimaluse hinnata antud tooterühma üldist mõju kliimale.[10]
Muud riigid
[muuda | muuda lähteteksti]Katsetusi vastava märgistuse kasutuselevõtuks on tehtud ka Ameerika Ühendriikides (Carbon Fund),[11] Kanadas (veebirakendus Carbon Count) ja Jaapanis.[12]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Product carbon footprinting: the new business opportunity". Carbon Trust. Retrieved 12 Nov 2012. [1]
- ↑ Product Carbon Footprint Summary. (PDF) Tesco, August 2012, abgerufen am 5. Oktober 2016. [2]
- ↑ Marketing Week - Defra proposes green food labelling scheme. [3]
- ↑ L. Frommberg: Neue App zeigt, auf welche Labels Verlass ist. In: 20 Minuten. 7. März 2014, abgerufen am 5. Oktober 2016. [4]
- ↑ Umwelt- und Soziallabels im Test: Nicht überall, wo Bio drauf steht … In: NZZ Online. 17. März 2014, abgerufen am 5. Oktober 2016. [5]
- ↑ Swiss Climate CO2. In: labelinfo.ch. Abgerufen am 5. Oktober 2016. [6]
- ↑ Vom Telefonanschluss bis zum Kaffee: PCF Pilotprojekt berechnet CO2 - Fußabdruck von 15 Produkten und Dienstleistungen. [7]
- ↑ Pressemitteilung zum Ergebnissymposium vom 26. Januar 2009 (PCF Pilotprojekt) (PDF; 117 kB) [8]
- ↑ Ulrike Eberle, corsus-corporate sustainability: Auslobung klimarelevanter Aspekte bei Lebensmitteln. Hamburg 6. Februar 2012 (PDF). [9][alaline kõdulink]
- ↑ Following the footprints. In: The Economist Technology Quarterly: Q2 2011. 2. Juni 2011, abgerufen am 5. Oktober 2016. [10]
- ↑ NYTimes - At Wal-Mart, Labels to Reflect Green Intent. [11]
- ↑ Guardian - Japan to launch carbon footprint labelling scheme. [12]