Suusamääre

Allikas: Vikipeedia

Suusamääre on aine, mis kantakse suusapõhjadele, et reguleerida suuskade hõõrdumist lumel.

Suusatamises kasutatakse kahte tüüpi määrdeid: ühed panevad suusa libisema ja teised suusa pidama ehk takistavad liigset libisemist. Libisemismäärded töötavad vähendades hõõrdumist, pidamismäärded aga suurendavad hõõrdumist. Mõlemad on loodud vastama lume erinevatele omadustele, sealhulgas kristallide tüübile ja suurusele ning lumepinna niiskusesisaldusele, mis varieeruvad sõltuvalt lume temperatuurist ja temperatuuri ajaloost. Libisemismäärded on valitud libisemishõõrdumise minimeerimiseks nii mäesuusatamises kui ka murdmaasuusatamises. Pidamismäärded tagavad murdmaasuusatajate veojõu lumel, kui nad klassikalise tehnikaga edasi liiguvad.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

17. sajandil vajasid skandinaavlased lahendust enda suuskade hoolduseks, sest puusuuskadesse imenduv vesi vähendas suuskade eluiga ja kvaliteeti. Selle vältimiseks kateti suusapõhjad männitõrva või pigiga. See mitte ainult ei kaitsnud suuski, vaid moodustas lumega libisedes ka väikesed veepiisad suusa alla, just see võimaldas õhul seguneda veega ja vähendada hõõrdumist suusa all.[1] Hiljem kasutati suuskade määrimiseks lamba ja veise verd ning köömnejuustu. 1904. aastal töötati Norras välja esimene libisemismääre Record. Soomes oli suuskade määrimine palju kõrgemalt arenenud, sest juba 1890. aastal tulid soomlased võistlustele libisemismäärdega. [2] 80 aastat tagasi tulid kokku murdmaasuusataja Martin Matsbø, rootslasest apteeker Börje Gabrielsson ja hulk teadlasi, et luua parim suusamääre maailmas. Pärast tuhandeid katsetusi ja paari aastat valmis esimene suusamäärete sari, millega sai suusad ette valmistada ükskõik millise lume jaoks. Nii loodi esimene suusamäärde bränd Swix. Swixi kaubamärk ja tootevalik koos iseloomuliku värvisüsteemiga toodi turule 28. novembril 1946 ning sellest sai kohe maailma tippsuusatajate eelistatud kaubamärk – peagi pärast seda hakkasid Swixi tooteid kasutama ka harrastussuusatajad. [3]

Suuskade määrimine vabatehnikas[muuda | muuda lähteteksti]

Vabatehnikas on vaja kasutada ainult libisemist parandavaid määrdeid, sest liikumine toimub liueldes ja kogu põhja ulatuses.

Parafiin[muuda | muuda lähteteksti]

Aine mida määrdena kasutatakse on parafiin. Kuna vabatehnika puhul libiseb terve suusapõhi, siis kaetakse kogu suusatald ühesuguse parafiiniga. Parafiin kantakse alla soojalt. Triikrauaga sulatatakse parafiinitriip suusapõhjale, mis käiakse sellesama triikrauaga üle. Triikrauda tuleb hoida pidevas liikumises, sest kui seda kaua ühel kohal hoida, saab suusapõhi kahjustada. Tempo võiks olla selline, et raua ühel pool parafiin sulab ja teisel pool kohe hangub ka. Vajalik temperatuur on tavaliselt määrdele kirja pandud ja jääb tavamääretel 130 kraadi kanti.[4] 

Mitu korda triikrauaga suusapõhjast peaks üle käima? See teadmine tuleb kogemustega ja on tunnetuse küsimus – parafiin peab olema ilusti laiali aetud ja põhi kaetud.* Üldiselt kahest korrast täiesti piisab.[4] Siis kui põhi on täielikult parafiiniga kaetud peab see täielikult maha jahtuma. Kui see saavutatud tuleb esiteks puhastada keskel asuv soon soonerauaga, seejärel puhastada kandid sikli abil ja alles siis ülejäänud suusapõhi.[5] See järel tuleb põhi hõõruda metallharjaga puhtaks ja viimaseks hõõruda kapronharjaga täiesti siledaks.[2]

Pulbrid[muuda | muuda lähteteksti]

Pulbrit kantakse suusapõhjale rohkelt, nii et kogu põhi on täielikult valge ja kaetud. Siis sulatatakse pulber põhjale triikrauaga. Pulbritel on peale märgitud, mis temperatuuril peaks olema triikraud, et pulber ära sulaks. Siis tuleb lasta suusal jahtuda ja peale jahtumist hõõrutakse põhi puhtaks kapronharjaga. [6]

Suuskade määrimine klassikatehnikas[muuda | muuda lähteteksti]

Klassikasuuskadel on suuskade keskel näidatud koht kuhu läheb pidamismääre, see on pidamistsoon. Suusaäärtes on libisemistsoon kuhu kantakse libisemismääre.[7] Pidamismäärdeid on erinevaid. On tahked pidamismäärded, mis hõõrutakse suusapõhjale. Ja on kliistrid, mis on tuubis ja lastakse tuubist suusapõhjale.[8]

Tahke pidamine[muuda | muuda lähteteksti]

Töö toimub toatemperatuuril, hoides suuska 30° nurga all või kasutades määrdepinki. Järgmiseks hõõrutakse tahke pidamine pidamisosale kasutades edasi-tagasi liigutusi. Hõõru korgiga ala siledaks, kandke teine kiht, et kliistrit paksendada, veendudes iga kord selle sileduses. Kihte võib lisada mitu, peamine on, et iga kiht on alati hõõrutud siledaks ja sujuvaks.[8]

Kliister[muuda | muuda lähteteksti]

Kliistrit kasutatakse lume puhul, mis on mitu korda sulanud ja jäätunud või siis märja sulalume korral. [2]

Kõigepealt tuleb puhastada liivapaber P100-ga pidamistsoon. Seejärel kantakse pidamistsoonile aluskliister nii, et see kataks õhukese kihina kogu liivapaberiga lihvitud ala. Triikraua abil tuleb kiht aeglaselt põhjale kuumutada, et parandada kontakti kliistri ja suusa vahel. Pärast seda peavad suusad jahtuma toatemperatuurini. Kui suusad on maha jahtunud, kantakse põhjale valitud kliister, mis on ilmale vastav. Kliister kantakse suusale kalasabamustriga ja ühest kihist üldiselt piisab. Lõpuks silutakse kliister ühtlaselt suusale kaabitsa abil. [2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "FROM PINE TAR TO ADVANCED CHEMICAL ADDITIVES". GREEN ICE WAX. 13. juuli 2012. Vaadatud 15.05.2023.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 https://web.archive.org/web/20161008083536/https://www.reliableracing.com/downloads/1c41c5be75.pdf Swix. (PDF) Vaadatud 17.05.2023
  3. "History of Swix". Swix. 2022. Vaadatud 21.05.2023.
  4. 4,0 4,1 Oblikas, Janek (11. jaanuar 2017). ""8 kõige olulisemat nõuannet suuskade määrimise ja hoolduse kohta"". Marathon 100. Vaadatud 2.05.2023.
  5. Välbe, Urmas. "Parafiinid". Suusaliit.ee. Vaadatud 19.05.2023.
  6. Välbe, Urmas. "Pulbermäärded". Suusaliit.ee. Vaadatud 19.05.2023.
  7. "WAXING YOUR CROSS-COUNTRY SKIS: A SIMPLE AND EFFECTIVE GUIDE". CROSS-COUNTRY SKIING PLANET. Vaadatud 24.05.2023.
  8. 8,0 8,1 Lange, Dik. "Grip Waxing Your CrossCountry Skis". Expert Advice. Vaadatud 23.05.2023.