Sundosa

Allikas: Vikipeedia

Sundosa on rahasumma, mida võivad pärandaja alanejad sugulased (lapsed, lapselapsed), vanemad või abikaasa nõuda juhul, kui pärandaja oli kohustatud neid ülal pidama ning pärandaja on nad oma viimse tahte avaldusega pärandist ilma jätnud või nende pärandiosi seadusjärgse pärimisega võrreldes vähendanud.[1]

Sundosa olemus[muuda | muuda lähteteksti]

Sundosa nõue on võlaõiguslik nõue pärijate vastu[2], mis on suunatud raha maksmisele.[3] Sundosa nõue tekib pärandi avanemisel ehk pärandaja surma hetkel.[4] Kuna tegemist on võlaõigusliku nõudega, on võimalik sundosa nõuet omakorda pärida, samuti võib sundosa nõuet loovutada.[5]

Sundosa kujutab endast testeerimisvabaduse piirangut, sest see on olemuslikult vastuolus pärandaja tahtega ja piirab tema enesemääramisõigust viimse tahte kujundamisel, seades pärandaja vaba tahte väljendamise õigusele teatud piirid. Piirangute kehtestamine lähtub ühiskonnas tunnustatud väärtushinnangutest, mille kohaselt peetakse ootuspäraselt viimse tahte avalduses silmas abikaasat ja lähisugulasi.[6]

Sundosa nõude eeldused[muuda | muuda lähteteksti]

Kui pärandaja on teinud viimse tahte avalduse, millega ta on oma alaneja sugulase (lapse, lapselapse), vanemad või abikaasa pärandist ilma jätnud, kuigi neil oleks olnud õigus pärida seaduse järgi, või on nende pärandiosa vähendanud võrreldes sellega, mis nad oleks seadusjärgsel pärimisel saanud, võib olla pärandist ilmajäetud pärijal õigus saada sundosa. Sundosa saamise eelduseks on lisaks veel see, et pärandajal oli oma surma hetkel perekonnaseadusest tulenev kohustus sundosa saajat ülal pidada.[7] Sundosal ei ole tähendust, kui pärandaja pole teinud testamenti ega sõlminud pärimislepingut ning pärimine toimub seaduse alusel.[8] Sellisel juhul pole õigustatud isikut pärandist ilma jäetud.

Sundosa nõude maksmapanemiseks peavad olema täidetud järgmised eeldused:

  1. Pärimine ei tohi toimuda seaduse alusel.[8]
  2. Nõude esitaja on pärandaja alaneja sugulane, vanem või abikaasa, kes oleks seaduse järgi õigustatud pärima. Näiteks ei ole pärandaja vanematel õigust nõuda sundosa, kui pärandajal on ka lapsed, sest siis ei oleks vanemad seadusjärgsed pärijad.[7][9] Samuti ei ole sundosa saamiseks õigust pärandaja õdedel, vendadel ega vanavanematel.[10]
  3. Pärandaja on sundosa saaja pärandist ilma jätnud või on tema pärandiosa vähendanud võrreldes sellega, mille sundosa saaja oleks seaduse järgi pärinud.
  4. Pärandajal oli oma surma hetkel perekonnaseadusest tulenev kohustus sundosa saajat ülal pidada. Perekonnaseaduse § 97 näeb ette kohustuse isikul ülal pidada oma alaealist last, põhi-, kesk-, kõrg- või kutsekoolis õppivat alanejat sugulast kuni 21-aastaseks saamiseni ning muud abivajajat alanejat või ülenejat sugulast(ema, isa või täisealine laps), kes pole võimelised ennast ise ülal pidama.[8]

Pärandist või annakust loobumine ei välista isiku õigust saada sundosa.[11]

Sundosa suurus[muuda | muuda lähteteksti]

Sundosa suurus on pool pärandiosa väärtusest, mille pärija oleks saanud, kui pärimine oleks toimunud seaduse järgi ning pärandi oleks vastu võtnud kõik seadusjärgsed pärijad.[12] Seega tuleb igal konkreetsel juhul sundosa suurus kindlaks määrata selle järgi, kes oleksid testamendi või pärimislepingu puudumise korral pärandaja seadusjärgsed pärijad ja kui suur oleks neist igaühe seadusjärgne pärandiosa suurus.[13] Kuna sundosa nõue on rahasumma, tuleb leida ka selle rahaline väärtus. Sundosa suuruse kindlakstegemisel võetakse aluseks pärandi hulka kuuluv vara pärandi avanemise päeva seisuga.[12] Sundosa suuruse kindlakstegemisel tuleb ka silmas pidada, et sundosa määramisel ei arvestata pärandina pärandaja matmiskulusid, pärandvara nimekirja koostamise kulusid, pärandvara hooldamise kulusid ning pärandaja ülalpeetavate ühe kuu ülalpidamise kulusid.[14]

Näide: Pärandaja pärandab testamendiga kogu oma vara oma sõbrale Jaagule. Pärandajast jäävad maha kaks alaealist last. Pärija pärandvaras oli 2000 eurot sularaha ning auto väärtusega 30 000 eurot.

Lahendus: Sellisel juhtumil tuleb esmalt välja selgitada, kuidas oleks pärandiosad jagunenud seadusjärgse pärimise korral. Seadusjärgse pärimise korral oleks pärinud pärandaja kaks last. Pärandaja lapsed pärivad võrdsetes osades[15], seega oleks kummagi lapse pärandiosa olnud ½. Järgnevalt tuleb arvutada laste sundosa suurus. Kuivõrd sundosa suurus on pool pärandiosa väärtusest, mille pärija oleks seadusjärgse pärimise korral saanud, oleks kummagi lapse sundosa suurus ¼ pärandist (1/2 jagatud pooleks). Viimase sammuna tuleb leida sundosa suurus rahasummana. Pärandi hulka kuuluvaks varaks oli 2000 eurot ja auto väärtusega 30 000 eurot. Seega on pärandi hulka kuuluv vara väärt 32 000 eurot. Nagu eelnevalt tuvastatud, oleks kummagi lapse sundosa suurus ¼ pärandist ehk 8000 eurot (32 000 × ¼). Seega on kummagi lapse sundosa nõude suurus 8000 eurot.

Kui sundosa nõudega isikule on pärandatud pärandiosa, mis on väiksem kui tema sundosa nõue, siis võib ta nõuda kaaspärijatelt sundosana puuduolevat osa.[16] Kui aga sundosa nõudega isikule on määratud ka annak, mis on suurem või võrdne sundosa nõudega, saab ta sundosa nõuda vaid juhul, kui ta annakust loobub.[17]

Sundosa nõuet välistavad asjaolud[muuda | muuda lähteteksti]

Sundosa nõude maksmapanemise võib välistada see, et pärandaja on isiku õigustatult sundosast ilma jätnud või sundosa nõue on aegunud. Sundosa nõude esitamist ei välista aga asjaolu, et pärija on pärandist loobunud ehk kui pärija otsustab pärandist loobuda, võib ta sundosa ikkagi nõuda.[18]

Kui pärandaja soovib isikut, kes oleks tavapäraselt õigustatud sundosa saama, sundosast ilma jätta, peab ta seda oma viimase tahte avalduses põhjendama. Sundosast ilmajätmine on lubatud üksnes juhul, kui sundosa saamiseks õigustatud isik on pärandaja, pärandaja abikaasa, sugulase või muu lähedase isiku vastu toime pannud kuriteo, või kui sundosa saamiseks õigustatud isik on tahtlikult ja oluliselt rikkunud enda seadusest tulenevat kohustust pärandajat ülal pidada. Kui üht neist põhjustest viimse tahte avalduses sundosast ilmajätmise põhjusena märgitud ei ole, on sundosast ilmajätmine kehtetu ning isik saab sundosa ikkagi nõuda.[19]

Sundosa nõue aegub kolme aasta möödumisel hetkest, kui sundosa saamiseks õigustatud isik saab teada pärandaja surmast ning tema pärimisõigust mõjutavast viimse tahte avaldusest. Sõltumata teadasaamisest aegub sundosa nõue kümne aasta möödumisel pärandaja surmast.[20] Seega saab sundosa nõuda kolme aasta jooksul alates hetkest, kui nõude esitaja saab pärandaja surmast ja tema viimse tahte avaldusest teada, kuid mitte hiljem kui kümme aastat pärast pärandaja surma.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Pärimisseaduse § 104 lõige 1.
  2. E. Hindpere. Pärimine. Pärandaja, testament ja pärijad ehk mis saab peale surma? Tallinn: Kinnisvarakool 2015, lk 80.
  3. Pärimisseaduse § 104 lõige 5.
  4. Pärimisseaduse § 104 lõige 4, § 3 lõige 1.
  5. Pärimisseaduse § 104 lõige 4.
  6. T. Mikk. Pärimisõigus. Tallinn: Sisekaitseakadeemia 2012, lk 142.
  7. 7,0 7,1 Mida peaks teadma pärimisest? Notarite Koja veebileht. – https://web.archive.org/web/20170722101334/https://www.notar.ee/528
  8. 8,0 8,1 8,2 T. Puri. Kas ja kes saab pärijaks? Ajakiri Märka Last 11.04.2014. – http://ajakiri.lastekaitseliit.ee/2014/04/11/kas-ja-kes-saab-parijaks/
  9. Pärimisseaduse § 104 lõige 2.
  10. T. Mikk. Pärimisõigus. Tallinn: Sisekaitseakadeemia 2012, lk 145.
  11. Pärimisseaduse § 117 lõige 1.
  12. 12,0 12,1 Pärimisseaduse § 105 lg 1.
  13. U. Liin. Pärimisõigus. Tallinn: Ilo 2005, lk 118.
  14. Pärimisseaduse § 106 lg 3.
  15. Pärimisseaduse § 13 lg 5.
  16. Pärimisseaduse § 105 lg 2.
  17. Pärimisseaduse § 105 lg 4.
  18. Pärimisseaduse § 117 lg 1.
  19. Pärimisseaduse § 108.
  20. Pärimisseaduse § 109.