Stereoseade
Stereoseade ehk stereokeskus ehk muusikakeskus on stereofoonilise (kahekanalilise) heliga paikne koduelektroonikaseade, mis koosneb signaaliallikatest, helivõimendist ja kõlaritest.
Audiosignaali allikaist kuulub iga stereokeskuse koosseisu raadiotuuner raadiosaadete vastuvõtmiseks ja laserplaadimängija, vastavalt kas CD-mängija või uuema põlvkonna optiline seade, näiteks DVD või Blu-ray seade, mis mängib ka vanemaid formaate, sh muusika-CD-plaate kui ka andmetena CD-le salvestatud multimeediat. DVD- või Blu-ray seadmega muusikakeskus on võimalik ühendada televiisoriga, et vaadata filme ja videoid.
Arenguloost[muuda | muuda lähteteksti]
Muusikakeskuste eelkäijaks oli vinüülplaadimängijaga monofooniline raadio ehk radioola, millel grammofoniosa paiknes võrdlemisi suure raadiokasti ülaosas kaane all.
Kui 1958. aastal tulid müügile stereofoonilised vinüülplaadid ja 1960. aastate esimesel poolel alustasid raadiojaamad stereosaadete edastamist, hakati tootma ka stereofoonilisi plaadimängija ja raadio kombinatsioone koos kahe eraldi kõlariga.
1980. aastatel, kui signaaliallikaina lisandus kassettmagnetofon ja seejärel ka CD-mängija, tulid müügile komponentsüsteemid eraldi või integreeritud üksustest (kastidest), millest moodustati stereotorn. Enamasti olid komponendid midigabariidis, tüüpiliselt laiusega 43 cm. Vasaku ja parema kanali kõlarid võisid olla niisama kõrged kui torn.
1990. aastail tulid komponentsüsteemide kõrvale kompaktsüsteemid, s.o ühes mini- või mikrokorpuses stereoseadmed, küll eraldi kõlaritega. Korpuse laiuse määras miniformaadi korral kahepesaline kassettmagnetofon (vajab laiust vähemalt 22 cm, suurim laius 28 cm) ja mikroformaadis CD-mängija (korpuse laius 14–21 cm).
Praegused stereokeskused on peamiselt FM-raadio ja CD-, DVD- või Blu-ray mängijaga mikrosüsteemid, millel võib olla mitmesuguseid lisavõimalusi:
- USB-pesa väliste andmekandjate ja signaaliallikate ühendamiseks;
- Bluetooth, näiteks juhtmevaba ühenduse loomiseks nutiseadmega;
- LAN- ja WiFi-võrguühendus, näiteks internetiraadiote kuulamiseks;
- iPhone'i dokk;
- basskõlari väljund.
Jätkuvalt toodavad tuntud audiofirmad (Denon, Ongyo, Pioneer, Yamaha) ka kõrgekvaliteedilisi mikro- ja minikomponentsüsteeme.
High End audio[muuda | muuda lähteteksti]
Termini High End võtsid kasutusele G. J. Holt ja H. Pearson juba 1970. aastail. Esialgu kõlarite, hiljem ka muude stereokeskuse komponentide, peamiselt siiski helivõimendite ja vinüülplaadimängijate valmistamisel seati eesmärgiks kõiki tehnika saavutusi ja tehnoloogia võimalusi rakendades ja kuludele tähelepanu pööramata saavutada n-ö. viimase peal tulemus nii helikvaliteedi kui ka töökindluse poolest.
Kvaliteedi hindamisel lähtutakse eelkõige subjektiivsest tajust, mitte niivõrd tehniliste parameetrite väärtustest. Mõistagi saab siin tegemist olla peamiselt harrastuskonstruktorite üksik- või väikeseeriatoodetega. Niisuguse seadmestiku keskseks komponendiks on eriti hoolikalt kavandatud ja teostatud lampvõimendi.