Speculum. De l'autre femme

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

"Speculum. De l'autre femme" on Luce Irigaray filosoofiline raamat. See ilmus prantsuse keeles 1974 ja inglise keeles 1985.

Kokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

Ühe vana sümmeetriaunistuse pimetähn[muuda | muuda lähteteksti]

Naine, teadusele tundmatu[muuda | muuda lähteteksti]

Kujutletavas loengus "Naiselikkus" ütleb Sigmund Freud, et mehed ei pääse mööda naiselikkuse loomuse mõistatusest, naistel aga seda probleemi ei ole, nad on ise probleem. Nii et mehed kõnelevad isekeskis naise mõistatusest, võttes naist objektina, andmata talle sõna, naine ei peaks sellest kõnelusest üldse teadmagi.

Freud ütleb, et inimest nähes tehakse kõigepealt vahet, kas ta on mees või naine, ja seda ollakse harjunud tegema kõhklematu kindlusega. Freud ei maini, kuidas see käib. Tähtis tundub olevat kindlus eksimatuses.

Freud ütleb, et anatoomial on kindlus ühes punktis, nimelt selles, et mehe suguline saadus spermatosoid ja selle kandja on meessoost ning munarakk ja seda majutav organism on naissoost. Mõlemal sool on ujunenud elundit, millel on ainult suguline funktsioon. Tõenäoliselt arenesid need samast dispositsioonist kaheks vormiks. Millist dispositsiooni Freud silmas peab? Siiamaani pole kummalegi soole spetsiifilise ja mõlemale ühise juures määratletud midagi muud peale paljunemise ja produtseerimise. Funktsioon selles ökonoomias määrabki kindlalt mees- ja naissoo. Teaduslik objektiivsus saab otsustada alles pärast sugurakkude erinevuse vaatlemist mikroskoobi all. Teisi elundeid sugu küll mõjutab, kuid see mõju ei ole ühene. Naise kehas on atrofeerunud kujul meessuguelundid ja ümberpöördult. Selles objektiivses tõsiasjas oleme sunnitud nägema mõlemasoolisust. Aga siiski üks alati domineerib. Freud ütleb, et meheliku ja naiseliku proportsioon võib indiviiditi olla väga erinev. Sellepärast tuleb soo määratlemisega olla ettevaatlik. Freud ütleb, et ühel inimesel on siiski kas ainult munarakud või ainult sperma, välja arvatud väga haruldastel juhtudel. Freud teeb järelduse, et anatoomia ei ütle, mis konstitueerib mehelikkuse või naiselikkuse.

Kas selle tundmatu tunnuse võiks pakkuda psühholoogia? Mõlemasoolisusest räägitakse ka mentaalse elu puhul , öeldes, et isik käitub kord mehelikumalt, kord naiselikumalt. Freud ütleb, et see on lõivu maksmine anatoomiale ja konventsioonile. See tähendab, see eristus ei ole psühholoogiline. "Mehelikul" on Freudi järgi "aktiivse" konnotatsioon ja "naiselikul" "passiivse" konnotatsioon ning seesugune suhe on tõesti olemas, sest mehe sugurakk on aktiivselt naise oma otsiv ning naise sugurakk on liikumatu ja ootab passiivselt. Freud kinnitab, et sugurakkude käitumine on eeskuju indiviidide käitumisele suguühte ajal: mees otsib naist suguliseks ühinemiseks, hoiab teda haardes ja tungib tema sisse. Aga sellega on psühholoogiline mehelikkus Freudi järgi redutseeritud agressiivsusele. Naiselikkuse kohta ei ütle Freud siinkohal midagi. Igatahes spermatosoidile on omistatud iha. Ent Freud tuletab meelde, et mõnede loomade puhul on emased tugevamad ning mõnede liikide puhul osalevad isased lõimetishooldes või see jääbki ainult nende kanda. Kas sellest tuleb siis järeldada, et need loomad teevad meist paremini vahet sugulise funktsiooni ja vanemliku funktsiooni vahel ning nad vähemalt märkavad erinevust naiseliku seksuaalsuse ja emaduse vahel, mille võib-olla kultuur kustutas?