Seto leelo
Seto leelo on setode traditsiooniline laulmisstiil. See on üle 1000 aasta vana.[1]
30. septembril 2009 kandis UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse komitee selle inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja[2][3].
Leelole on omane kaks häält. Põhihääl on mitmekesi lauldud torrõ ja kõrvalhääl üksi lauldud killõ. Eeslaulja laulab torrõt. Vanemas stiilis ei lauldud torrõt unisoonis. Nii võib eriti meeste leelo puhul tinglikult eristada ka kolmandat häält ehk alumist torrõt. Alumine torrõ kasutab heliredeli alumisi noote, kuid erinevalt teistest häältest sellel kindlaid varieerimise reegleid ei ole. Killõ kasutab kõrgemiad noote, ja kuna leelo puhul helistik laulu jooksul tõuseb, siis võib vahel killõl oma osa laulmine raskeks minna. Sel puhul kasutatakse erilist võtet - kergütamist. Kergütamise puhul võtab eeslaulja järgmise rea järsult madalamalt. Lisaks setu leelole esineb kergütamist veel mordvalaste rahvalaulude puhul.[4]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ http://laul.setomaa.ee/artiklid/seto_laulud (vaadatud 12.10.2013)
- ↑ UNESCO Eesti Rahvuslik Komisjon. "Vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooni nimekirjad". UNESCO Eesti Rahvusliku Komisjoni koduleht. Originaali arhiivikoopia seisuga 9.05.2018. Vaadatud 09.05.2018.
- ↑ Seto leelo kanti UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja (vaadatud 21.01.2018)
- ↑ Seto laulupärimus