Septik

Allikas: Vikipeedia
Settekaev enne paigaldamist.
Settekaevu paigaldamine.

Septik ehk settekaev on septiksüsteemi (väiksemõõtmeline reoveepuhastussüsteem) põhikomponent. See on pealt kinnine setiti, millesse sadestunud, läbivoolava reoveega kokku puutuva sette orgaaniline aine laguneb anaeroobselt.[1] Septik on levinud kohtades, kus puudub ühendus üldreoveesüsteemiga. Põhja-Ameerikas kasutab umbes 25% elanikkonnast septikuid, Euroopas on see rohkem levinud maapiirkondades. Termin “septik” viitab anaeroobsele bakterite keskkonnale, mis areneb mahutis ja lagundab jäätmed, mis reoveega septikusse satuvad. Settekaevu võib kasutada koos teiste kohapealsete reoveetöötlussüsteemide, näiteks biofiltrite või aeroobsete süsteemidega.[2] Septikuid tuleb perioodiliselt hooldada, et eemaldada lagunemata tahked jäätmed, mis settivad mahuti põhja ja järk-järgult selle täidavad. Septiku efektiivsus väheneb oluliselt, kui mahuti täis saab. Enamasti on septikute hooldamine nõutud ka seaduse poolt, samas ei kontrollita nendega seonduvat piisavalt tihti. Settekaevude väära hooldamise ja õigel ajal tühjendamata jätmisega kaasnevad kulud võivad minna palju suuremaks, kui on korrapärase hoolduse maksumus. Õigesti hooldatuna kestavad septikud kümneid aastaid.

Üldkirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Septiku skeem. 1-sissepääsuluuk, 2-hõljuv kõnts, 3-sissevoolutoru, 4-sete.

Septik koosneb tavaliselt ühest 4000-7500 liitrisest mahutist, mis on ühelt poolt ühendatud reoveesissevoolutoruga ning äravoolutoruga teiselt poolt. Üldiselt on ühendused T-kujulisest torust. Tänapäeval on mahuti tehtud tavaliselt kahekambriliseks – mõlema kambri peal on auk, mille kaudu pääseb seda puhastama. Kambrid on eraldatud seinaga, milles on augud mahuti lae ja põhja keskpaigas. Reovesi siseneb mahuti esimesse kambrisse. Seal settivad tahked osakesed mahuti põhja ning kõnts hõljub pinnale. Settinud osakesed lagundatakse anaeroobselt, mille tulemusena nende maht väheneb. Vedel osa voolab läbi kambreid eraldava seina teise kambrisse, kus edasine settimine aset leiab. Seejärel voolab suhteliselt puhas heitvesi nõrgväljale.

Järelejäänud osakesed jäävad kinni ja settivad pinnasesse. Vesi imbub pinnasesse, kust lõpuks jõuab põhjavette. Osa vett aurustub või omastavad taimed juurtega elutegevuse käigus. Torude võrgustik, mis on tihti rajatud kivise põhjaga kraavi, jaotab heitvee ühtlaselt üle ala. Nõrgala suurus on proportsionaalne reovee koguse ja pöördvõrdeline drenaažikihi poorsusega. Kogu septiksüsteemis liikuv vesi on juhitav üksnes gravitatsiooniga, kuid tuleb arvestada topograafilist olukorda, samas võib kasutada lisapumpa, kui see on vajalik. Osade septikute disaini on kaasatud sifoontoru või teised võimalused suurendamaks väljavoolu mahtu ja kiirust nõrgväljale. See aitab jaotada reovett torudes ühtlasemalt ja vähendab nende enneaegse ummistuse ohtu. Imhoffi kaev on kaheosaline septiksüsteem, kus muda lagundatakse eraldi mahutites. See väldib lagundatava muda segunemist uue, pealetuleva mudaga. Samuti on osades septikutes teine järk, kus esimese etapi anaeroobne reovesi aereeritakse enne, kui see nõrgväljale suunatakse.

Jäätmed, mis ei lagune anaeroobselt, tuleb lõpuks septikust eemaldada. Kui seda ei tehta, täitub mahuti jäätmetega ning puhastamata reovesi juhitakse otse nõrgväljale. See on kahjulik keskkonnale, samuti võivad muda voolamisel mahutist ummistuda torud ja väheneda pinnase enda poorsus. Tagajärgede likvideerimine on palju kallim kui septiku hoolduskulud. Kui tihti septikut tühjendada, sõltub mahuti suurusest, reovee, tahkete ja lagundamatute osakeste hulgast ning ümbritsevast temperatuurist, kuna anaeroobne lagundamine on kõrgematel temperatuuridel efektiivsem. Vajalik sagedus erineb palju sõltuvalt seadustest, kasutusest ja süsteemist. Mõningates paikades on nõutud, et septikuid tühjendataks iga kindla aja tagant, samas tihti jäetakse hooldustihedus inspektorite otsustada. Osa süsteeme vajavad tühjendamist iga mõne aasta tagant või tihemini, teised suudavad funktsioneerida 10–20 aastat enne, kui selleks vajadus tekib. Vastupidiselt paljude arvamusele pole kindlat reeglit, kui tihti mahuteid tühjendama peaks. Juba aastaid kasutuses olev süsteem, mida kasutab suurem pere, vajab tihedamat tühjakspumpamist kui süsteem, mis on uus ning mida kasutab vaid mõni inimene.

Õigesti projekteeritud ja töötav septiksüsteem ei haise ja peale perioodilise vaatluse ning tühjendamise hooldust ei vaja. Hästi disainitud ja hooldatud betoonist, klaaskiust või plastikust septik peaks kestma umbes 50 aastat.[3]

Tõenäolised probleemid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Liigne toiduõli ja rasva kogus võib sissevoolutorud ummistada. Õlisid ja rasvasid on keeruline lagundada, need võivad tekitada haisuprobleeme ja raskusi tühjendamisel.
  • Mittelagunevad esemed (suitsukonid, hügieenitooted, tampoonid, vatipadjad,-tikud) täidavad ja ummistavad septiku kiirelt. Neist asjadest tuleks teisel viisil vabaneda, nt visates prügikasti.
  • Teatud kemikaalid võivad kahjustada septiku komponente. Eriti kahjulikud on pestitsiidid, herbitsiidid, leelised ning anorgaanilised vedelikud, nagu värvid või lahustid.
  • Puude ja põõsaste juured võivad mahutit lõhkuda või nõrgvälja ummistada.
  • Mänguväljakud võivad mahutit ja nõrgvälja kahjustada. Nõrgvälja katmine veekindla pinnaga (asfalttee, parkla) mõjutab välja tõhusust. Samuti on võimalik, et kahjustuvad mahuti ja imbsüsteem.
  • Liigne siseneva vee hulk viib süsteemi tasakaalust välja ja see võib üles ütelda. Torulekete kontrollimine ja veekasutuse piiramine aitavad süsteemi säästa.
  • Suur vihmavee hulk, kiire lumesulamine ja jõgede ning merede üleujutused võivad takistada nõrgvälja funktsioneerimist. Reovee liikumine võib muutuda vastassuunaliseks ja takistada septiku normaalset tööd.
  • Aja jooksul kasvab nõrgvälja torude sisepinnale biokile, mis võib need ummistada.
  • Septikud ei suuda ise lämmastikuühendeid eemaldada. Lämmastikuühenditerikka vee sattumine veekogusse võib kaasa tuua veeõitsengu. Selle kõrvaldamiseks võib kasutada lämmastiku eemaldamise tehnoloogiaid[4] või lihtsalt teha kindlaks, kas nõrgväli on õigesti paigaldatud, et vältida heitvee otsest lekkimist veekihtidesse.
  • Kõik tualettpaberid ei sobi septiksüsteemiga varustatud majapidamises kasutamiseks, samas osadele tualettpaberi pakenditele on peale märgitud sobivus settekaevudega.

Näpunäited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Paljud kemikaalid (puhastid, detergendid) kahjustavad septiksüsteemi, nt hävitavad baktereid, mis lagundavad tahkeid osi. Ensüümid, kemikaalid või bakteriaalsed lisaained pole lahenduseks bakterite taastamisel. Need võivad tekitada hoopis suuremaid probleeme, mitte ainult septiksüsteemis, vaid ka keskkonnas. Parim lahendus on lõpetada sööbivate puhastite kasutamine ning lasta reovees leiduvatel bakteritel akumuleeruda ja end ise taastada.[5]
  • Tihti ummistuvad septikud mittelagunevate asjade ja juuksekarvade tõttu. Need võivad sattuda mahuti väljalasketoru ette, selle ummistada ning seetõttu võib septik tagurpidi tööle hakata. Sellise probleemi vältimiseks tuleks paigaldada filter sissevoolu ette. See takistab soovimatute asjade sattumist septikusse.
  • Septiksüsteemide mahutite kaante ohutus on väga tähtis. Vanemate süsteemide kaaned olid betoonist, mis võisid aja jooksul praguneda ja korrodeeruda. Neid tuleks ohutuse tagamiseks regulaarselt kontrollida. Samas võivad ka metallkaaned ohtlikud olla. Nende materjali raskuse tõttu võivad metallkaaned vale paigalduse korral end ise pöördukse kombel ümber pöörata, mis on ohtlik nii inimestele kui loomadele (võimalus sisse kukkuda). Kaasi tuleb kindlasti regulaarselt kontrollida, soovitavalt kaks korda kvartalis. Eriti pärast talve, kuna lume raskus ja jää võivad ka uuemaid kaasi kahjustada.

Keskkonnaprobleemid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mõned saasteained, eriti sulfaadid, redutseeritakse anaeroobsetes tingimustes vesiniksulfiidiks, samuti on üheks kõrvalproduktiks kasvuhoonegaas metaan. Nitraadid ja orgaanilised lämmastikühendid redutseeritakse ammoniaagiks. Anaeroobsete tingimuste tõttu toimub käärimine, mille käigus eraldub süsihappegaas ning metaan. Käärimise tõttu on septiku sisu anaeroobne ning madala redokspotentsiaaliga. See hoiab fosfaadid lahustunud ja liikuvas faasis. Kuna fosfaadid võivad taimekasvu seisukohalt olla tihti limiteerivateks toitaineteks, siis fosfaadirikas väljavool septikust keskkonda võib põhjustada kiiret taimekasvu, samuti veeõitsengu. Tiheda asustusega kohtades võib pinnavee saastetase lubatud piiri ületada, mistõttu on mõned väikelinnad selle probleemi tõttu sunnitud ehitama üldise reovee puhastusjaama. Septikute läheduses kasvavad puud võivad läbistada septiku mahuti, kui see vananeb ja betooni tekivad praod ning seetõttu ka lekked. Puude juured võivad tekitada vee vooluprobleeme, sulgedes ja takistades voolutorusid. Samas kasvavad puud just septikute läheduses kiiremini pideva toitainete kättesaadavuse tõttu.

Vaata lisaks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Keskkonnasõnaraamat". Vaadatud 22.12.2011.
  2. "Septic Systems for Waste Water Disposal". American Ground Water Trust. Vaadatud 20.05.2008.
  3. "Septic Tanks: The Real Poop". University of California Extension. Vaadatud 11.07.2006.
  4. Residential nutrient reduction
  5. "Septic Tank Additives". Small Acreage Program, Washington State University. Vaadatud 20 June 2011.