Seikluskasvatus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Seikluskasvatus on terviklik ja integreeriv lähenemine inimese arengule, sellele on omane aktiivne tegevus, tulemuste ettearvamatus ja positiivne kogemus. See on sotsiaalkasvatusmeetod, mis püüab toetada inimest oma isiksuse arendamisel.

Seikluskasvatus on dünaamiline kasvatusprotsess, mis kujutab endast isiksuse mitmekülgse arengu huvides teostavat füüsilist, vaimset ja emotsionaalset tegevust. [1] [2]

Seikluskasvatuse ülesanne on pakkuda emotsioone, mis töödeldakse inimese, grupi ja juhendaja abiga kogemusteks. Viies läbi seiklusharjutuse, peab juhendaja hoolega läbi mõtlema, mida ta tahab selle tegevusega õpetada. Lihtsalt tegevus tegevuse pärast on kindlasti huvitav, kuid kaugel seikluskasvatusest. [3]

Seikluskasvatuse kujunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Seikluskasvatus on osa elamuspedagoogikast. See pedagoogika haru, mis on tuntud juba alates 19. sajandi lõpuaastatest. Elamuspedagoogika üheks rajajaks peetakse Kurt Hahni. Tema eesmärk oli inimese kujundamine tasakaalukaks, vastutustundlikuks ja sotsiaalseks ühiskonnaliikmeks tajude, aistingute ja tunnete mõjutamise kaudu. Hahn soovitas jäiga akadeemilise õpetuse asemel kasutada elamusel ja kogemusel põhinevat õppimisviisi. [2].

Juba 1960. aastate algul oli USAs koole, mis töötasid elamuspedagoogika põhimõtetest lähtuvalt. USAs õpetatav seikluskasvatus tugineb 1971. aastal loodud Project Adventure (PA) või Adventure Based Counseling (ABC) põhimõtetel. PA on aidanud kaasa seikluskasvatuse kasutamisele USA tavakoolides. ABC on seikluskasvatusse toonud:

  • usaldusharjutused, mis arendavad koostöövõimelisust ja riskivalmidust
  • mängud, mis rõõmustavad ja loovad tuju
  • probleemülesanded, mis tõstavad algatusvõimet ja iseseisvust
  • madalköisharjutused, mis loovad usalduse rühmaliikmete vahel
  • õppeprojektid, mille abil luuakse käsitletavast ainest tervik
  • retked, kus üritatakse loodusest saada elamust [4]

Seikluskasvatuse aspektid[muuda | muuda lähteteksti]

Josef Kochi järgi peaks seikluskasvatus sisaldama järgmisi aspekte:

  • Seikluse keskkond on tavaliselt võõras ja asub looduses.
  • Seikluses on tegevusi, millest on raske keelduda.
  • Enne füüsilisi tegevusi toimub nende planeerimine ja arutelu.
  • Seikluses esineb alati vahetuid, ettearvamatuid ja üllatavaid olukordi.
  • Seiklus pakub võimaluse koostöökogemuseks.
  • Eesmärgiks on turvalisuse ja kontrolli ning ettearvamatuse ja eneseületamise tasakaalustus. [2]

Seikluskasvatuse määratlemine[muuda | muuda lähteteksti]

Seikluskasvatuse määratlemise teeb raskeks see, et mingit viisi on kogu elu seiklus. See, mida keegi seikluseks nimetab, on väga individuaalne. Seiklus on seega sügavalt isiklik kogemus. [2]

Seikluskasvatus Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Seikluskasvatus on Eestis jõudsalt arenev pedagoogiline suund, mis hetkel on rakendust leidnud huvihariduses ja vabaajategevusi koordineerivates asutustes. Sõna "seikluskasvatus" jõudis Eestisse Soomest, kui mitmesuguste koolitusega tegelevate organisatsioonide liikmed käisid Soomes väljaõppel. Seal kasutati seikluskasvatust 1980. aastatel rakenduskõrgkoolides keeleõppeprogrammi raames. Tänapäeval saab Eestis seikluskasvatust õppida Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia huvijuht-loovtegevuse õpetaja õppekava raames.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Soidra-Zujev, K. 2003. Seikluskasvatus. Tallinn: Mansfield OÜ
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3
  3. Pihlakas,M-T. 2004. http://raulpage.org/koolitus/seikluskasvatus.pdf, (16.10.2017)
  4. Schoel, J., Proyty, D. & Radcliffe, P. 1989. Island of Healing. A Guide to Adventure Based Counseling. Project Adventure, Inc. Hamilton.