Publius Cornelius Scipio Aemilianus

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Scipio Aemilianus)
Scipio ja Polybius Kartaago varemes (1797)

Publius Cornelius Scipio Aemilianus Africanus Semantius (ka Scipio noorem; 185129 eKr) oli Rooma väejuht ja poliitik, kes juhtis Kartaago vallutamist Kolmandas Puunia sõjas. Konservatiivsete senaatorite ühe juhina oli ta Tiberius Gracchuse äge vastane. 142. aastal oli ta tsensor, 133 eKr alistas Numantia. Kreeka keele ja kultuuri hiilgava tundjana soosis Scipio selle levikut Roomas.

Päritolu[muuda | muuda lähteteksti]

Scipio Aemilianus oli Makedoonia vallutaja Lucius Aemilianus Paulus Macedonicuse poeg ja võitles vaid 17-aastaselt isa kõrval Pydna lahingus. Hiljem adopteeriti ta Teise Puunia sõja võiduka väejuhi Publius Cornelius Scipio Africanuse poja Publius Cornelius Scipio poolt ja sai nõnda tema suguvõsa nimed, säilitades aga ka Aemilianuse nime. Tema nõbu oli tema adopteerinud Scipio naine Aemilia Tertia.

Kartaago hävitamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kolmas Puunia sõda algas aastal 149 eKr. Samal aastal suri Massinissa, Ida-Numiidia massüülide kuningas, kes oli sõja ajendajaks, sest oli ise Kartaagoga sõdinud. Enne surma oli ta soovinud, et Aemelianus Scipio korraldaks tema pärandusasju, sest tal oli palju järeltulijaid. Aemelianus, pidades silmas Rooma huve, andis Massinissa riigi tema kolmele pojale. Nad pidid üheskoos valitsema, aga nii, et vanem, kreeka hariduse saanud Micipsa oli ülemkuningaks Cirtas, teine vend Gulussa oli vägede juhatajaks ja kolmas – Mastanabal – ülemkohtunikuks. Gulussa saatis tänuks roomlastele suure numiidia ratsanike salga Kartaago vastu appi. Kuid see ei parandanud roomlaste olukorda Kartaago all, sest see oli tugevalt kindlustatud ja suure garnisoniga. Kartaagol läks isegi korda astuda läbirääkimistesse Rooma tegevusega rahulolematute Micipsa ja Mastanabali ning Makedoonia mässulistega.

See kõik tegi Rooma kodanikud väga rahutuks ja 147 eKr valisid nad Scipio Aemilianuse ebaseaduslikult konsuliks, sest ta oli nõutava 40 aasta asemel vaid 37 aastat vana.

Aemilianus Scipio võttis pärast seda Kartaago-vastase sõja juhatamise enda peale. Saanud abiväge, piiras ta linna terra marique (maa ja mere poolt), sulgedes sadama hiigeltammiga. Kartaagolased kaevasid endale uue väljapääsu merele ja nende uuesti ehitatud laevastik – 50 laeva – mitte ainult ei muretsenud linnale toiduaineid, vaid astus võitlusesse ka Rooma laevastikuga.

Konsul ei tahtnud vallutada linna ühe hoobiga. Ta lootis, et nälg ja relvade puudus sunnivad selle alistuma. Vallutades üksteise järel kõik Kartaagole alluvad maad, saavutas ta selle, et linnas tekkiski nälg.

146 eKr oli olukord Kartaagos muutunud meeleheitlikuks ja Scipio Aemilianus otsustas, et oli paras aeg tormijooksuks. Ta vallutaski linna ning käskis selle Senati otsusel hävitada. Võitjaile alistus 50 000 inimest, ülejäänud hukkusid. Senati otsusel hävitasid roomlased Kartaago ja selle akropoli kuni alusteni. Selle varemetele külvati soola, et linn enam kunagi ei tekiks.

Kartaago hävitamise eest teenis Scipio Aermilianus sama lisanime, mis oli olnud ta vanaisal: Africanus.

Poliitiline karjäär ja Konflikt Tiberius Gracchusega[muuda | muuda lähteteksti]

142 eKr sai Scipiost tsensor ja ta võitles ägedalt luksusejanu ning ebamoraalsuse vastu. 139 eKr süüdistati teda reetmises seoses Tiberius Claudius Aselluse alandamisega tema tsensoriks olemise ajal, kuid Scipio suutis end hiilgavate kõnedega edukalt kaitsta. 134 eKr sai ta uuesti konsuliks ning tegeles otsustavalt Numantiaga Hispaanias, otsustades varem sõlmitud rahulepingu murda ja linna vallutada. Selle eest sai ta endale teiseks lisanimeks Numantius. Seoses sõjaga tekkis tal ka konflikt Tiberius Gracchusega, kes oli rahu sõlminud, et demoraliseerunud Rooma vägesid lüüasaamisest päästa. Scipio pidas seda teguviisi argpükslikuks. Temast sai üks konservatiivsete senaatorite juhte, kes võitles Gracchuse kasvava populaarsuse ja nõudmise vastu riigimaid vaestele laiali jagada. Siiski polnud tema see, kes otsustas Gracchuse tappa, seda tegi teine Scipio, ülempreester (pontifex maximus) Publius Cornelius Scipio Nasica Serapio. 129 eKr kavatses Scipio Aemilianus pidada hävitava kõne Tiberiuse venna Gaiuse vastu, kuid suri ootamatult, tõenäoliselt mürgitatuna Gracchuste pooldajate poolt.