Samojeedi koer

Samojeedi koer
FCI standard nr 212
Rühm	5: spitsilaadsed ja algupärased tõud
Alarühm	1: põhjamaised kelgukoerad
Standard nr	212   09.01.1999 (en et)
Päritolumaa	Põhja-Venemaa Lääne-Siber
Eestkostja(d)	Nordic Kennel Union (NKU)
Töökatsed	ei
Kasutus	kelgu- ja seltsikoer
Tunnused
Turja kõrgus	57 ± 3 cm (isane) 53 ± 3 cm (emane)
Kaal	23–30 kg
Kattekarv	karvkate peab pead välja arvates olema pikk, võimalikult sile ja tihe ning katsudes tunduma peen
Karvkate	puhasvalge, kreem või valge koos biskviidiga, kusjuures põhivärv peab olema valge ja sellel võib leiduda vaid väheseid biskviidivärvi märgiseid
Eluiga	üle 10 aasta
Meediafailid Wikimedia Commonsis
Koer (Canis lupus familiaris)

Samojeedi koer on Põhja-Venemaalt ja Lääne-Siberist pärinev koeratõug. Tõunimetus samojeedi koer on tuletatud Põhja-Venemaalt ja Siberist pärinenud samojeedi rahva hõimunimest.

Tõustandardis on koera üldmulje kohta muuhulgas kirjas, et tõug on keskmise suurusega, elegantne, valget värvi arktiline spitsitõug, kelle olemuses kajastuvad veetlevusega ühendatud jõud, vastupidavus, paindlikkus, väärikus ja enesekindlus.

Käitumise ja iseloomu kohta on standardis kirjas, et samojeedi koer on sõbralik, avatud, reibas ja elav ning mõõdukalt arenenud jahikirega. Mitte mingil juhul ei tohiks ta olla arg ja agressiivne. Samojeedid on väga seltsivad koerad, kes valvekoeraks ei sobi.

Ajalugu

Tõug pärineb Siberi samojeedi (neenetsi) hõimu heledakarvalistest kelgu- ja jahikoertest. Samojeedidele olid nende koerad väga olulise: loomad elasid omanike kõrval, magasid koos inimestega püstkojas ning soojendasid neid talvel. Legendi kohaselt isegi olla imetanud lapsi.

Samojeedi koerte aretuse alguseks loetakse 1889. aastat, mil inglise loodusuurija Ernest Kilburn Scott tõi uurimisreisilt Siberisse kaasa ühe isase ja ühe emase koera. Kümme aastat hiljem toodi samojeedide juurest Inglismaale veel kaheksa ja 1920. aastatel veel viis koera. Pärast seda pole samojeedi koerte tõuaretuses siberi koeri teadaolevalt kasutatud.

• 
  Rakendis samojeedi koeri kujutav pilt 1907. aasta raamatust "The new book of the dog; a comprehensive natural history of British dogs and their foreign relatives, with chapters on law, breeding, kennel management, and veterinary treatment"
• 
  Kuigi samojeedi koer sobi oma paksu kasuka tõttu hästi õuekoeraks, on ta väga seltskondlik ja tal tuleks lasta piisavalt palju viibida toas koos pererahvaga.
• 
  Kuigi samojeedi koer on väga dekoratiivse välimusega, on siiski tegemist töökoeraga, kes on aretatud rasket koormat vedades pikki vahemaid läbima.

Tõug

Samojeedi koerte tõustandard kinnitati 1909. aastal Inglismaal. Standardi järgi on samojeedi koertel lubatud üksnes valge värvus, millel võib olla kerge kollakas, nn. keeksivarjund.

Samojeedi koertel on iseloomulik naeratus – ülespoole kaardunud mokkadest tulenev naerune ilme. Koos valgest kasukast kontrastselt esile tulevate tumedate silmade, suhteliselt terava koonu ja kikkis kõrvadega annab naeratus samojeedile reipa ja heatahtliku ilme.

Erinevalt teistest kelgukoertest, nagu alaska malamuudid ja siberi huskyd, on samojeedi koer polaarspits. Spitsiile omase koheva kasuka ja valge värvuse tõttu on ta teiste algupärasete tõugude seast kergesti äratuntav.

FCI süsteemis asub samojeedi koer spitsilaadsete ja algupäraste tõugude ehk 5. rühmas – tegemist on põhjamaise kelgukoera ehk polaarspitsiga.

Kirjandus

• Desmond Morris. Dogs, North Pomfret, Vermont 2008, ISBN 978-1-57076-410-3
• History of the Breed, The Samoyed Association, Suurbritannia
• Marko Kaldur. Valge Tähekiire seiklused, Tammerraamat 2013

Välislingid

• Samojeedi koer veebisaidil koer.ee
• Samojeedi koera tõuteave veebisaidil koeraelu.ee