Süsteemibioloogia

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Süsteemibioloogia ehk süsteembioloogia on suhteliselt uus lähenemisviis bioloogias, mis püüab molekulaar-, raku-, organismi- ja teiste tasandite struktuure tervikuna uurides mõista, kuidas bioloogilised süsteemid töötavad. Uurides suhteid ja interaktsioone bioloogilise süsteemi eri osade (näiteks geeni- ja valguvõrgustikud, signaliseeriv süsteem, metaboolsed rajad, organellide süsteem jne) vahel, loodetakse lõpuks aru saada, kuidas kogu tervik töötab.

Molekulaarbioloogiaga võrreldes ei ürita süsteemibioloogia süsteemi tükkideks lammutada, uurida tükke eraldi ja siis üritada nendest tükkidest tervikut kokku panna.

Kasutades molekulaarbioloogia teadmisi, on süsteemibioloogid võimelised esitama hüpoteese, mis seletavad terviksüsteemi käitumist. Mis veel tähtsam, nad on ka võimelised nende hüpoteeside järgi looma süsteemi matemaatilise mudeli. Neid mudeleid aga saab kasutada, et ennustada, kuidas erinevad muutused süsteemis mõjutavad süsteemi ja nende usaldusväärsust saab päris elus testida. Uued meetodid üritavadki selleni jõuda, et teha võimalikult täpseid mudeleid, millega saaks ennustada, millised muutused leiavad aset organismis, kui me teda teatud viisil mõjutame.

Süsteemibioloogia põhiprintsiibid on sõnastanud Denis Noble.

Eestis on süsteemibioloogiat õpetanud Toomas Neuman. Süsteemibioloogiale oli pühendatud 39. teoreetilise bioloogia kevadkool aastal 2013.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]