Süü ja selle astmed Rooma eraõiguses
Culpa (süü) kõige laiemas tähenduses võis seisneda nii isiku tahtlikus kahju tekitavas tegevuses (dolus) kui ka hooletuses (culpa kitsamas tähenduses) oma kohustuste täitmisel.[1] Rooma alliktekstides siiski üldjuhul tahtlust (dolus) süü (culpa) all kuuluvaks ei peeta. Culpa puhul ei olnud isiku eesmärgiks teisele kahju tekitada; dolus`e korral aga vastupidi tekitatakse kahju tahtlikult.[2] Samas kasutati ka mõistet culpa karistusõiguse puhul. Kokkuvõttes võib culpa tähendada nii süüd, hooletust kui ka ettevaatamatust – olenevalt sellest, kas räägitakse laiemast või kitsamast tähendusest, eraõigusest või karistusõigusest.[1]
Vanimas Rooma õiguses puudus selline deliktide struktuur nagu tänapäeval. 12 tahvli seadustes olid loetletud erinevad teod, mida hiljem käsitati deliktidena, eelkõige füüsilised ründed isiku vastu. Täpsed andmed selle kohta puuduvad, kuidas jõuti tänapäevase õigusrikkumiste süsteemi välja töötamiseni. Leitakse, et oluline tähtsus on 287 eKr välja antud Aquiliuse seadusel (lex Aquilia), millega toimus üleminek trahvisüsteemilt kahjude heastamise süsteemile ning eelkõige seda seadust tõlgendades arendati välja süü astmete teooria.[3]
Selle alusel leiti, et ka kohustuste mittetäitmise puhul peaks kahju tekitaja vastutama ainult siis, kui ta on süüdi kahju tekitamises. Võlasuhete puhul oli oluline välja selgitada, kas kahju tekkis võlgniku tegevuse või tegevusetuse tagajärjel või temast sõltumatute asjaolude tõttu.[1]
Süü jaguneb astmetesse:
- Culpa lata (raske hooletus),
- Culpa levis (kerge hooletus),
- Culpa in concreto (süü, kui isik pole rakendanud vähemalt seda hoolsust, mida ta oma isiklikes asjades rakendab),
- Culpa levissima (kergeim hooletus).
Süü astmed[muuda | muuda lähteteksti]
Raske hooletus (culpa lata)[muuda | muuda lähteteksti]
Culpa lata ehk raske hooletus tähendab mitte teada seda, mida igaüks teab. Sellisel juhul ei õnnestu inimesel välja näidata hoolsust, mida igaühelt mõistlikult oodata võiks. Allikatekstides kasutatakse raske hooletuse kohta ka väljendit culpa dolo proxima (hooletus on tahtlusele lähedane), kuna raske hooletus asub kõrvuti tahtlusega.[4]
Dig.50.16.213.2. Ulpianus libro primo regularum „Lata culpa est nimia neglegentia, id est non intellegere quod omnes intellegunt. /.../“. (Ulpianus “Reeglite” esimeses raamatus ütleb, et raske hooletus (culpa lata) on suurim hooletus, mis tähendab mitte teada seda, mida kõik teavad./…/)[5]
Culpa lata ( raske hooletus) puhul ei ole kohustatud isik näidanud üles sellist hoolsust, nagu seda oleks pidanud tegema iga inimene.[6] Mõnel juhul võis culpa alla kuuluda ka laiskus või isegi oskamatus. Kui isikult on nõutav mingi tegevus ja ta seda laiskusest ei tee, siis ta suhtubki kohustusse hoolimatult. Oskamatust käsitati hooletusena seetõttu, et on vastutustundetu võtta endale kohustusi, mida oskuste või kogemuste puudumise tõttu õigesti täita ei suudeta.[7]
Kerge hooletus (culpa levis)[muuda | muuda lähteteksti]
Culpa levis (kerge hooletus) tähendas, et isikult nõutakse suuremat hoolsust kui tavaliselt, keskmiselt isikult ning tal ei õnnestu seda rakendada. Rooma õiguse alases kirjanduses on kerget hooletust jaotatud omakorda culpa levis in concreto`ks ja culpa levis in abstracto`ks. Allikatekstides selliseid väljendeid aga ei esine. Culpa levis in abstracto puhul on vajalik rakendada abstraktset heaperemehelikku hoolt, mis ei sõltu konkreetsest isikust. Culpa levis in concreto on hoolsus, mis on konkreetne ning seda saab erinevate isikute puhul kindlaks teha.[8]
Culpa in concreto[muuda | muuda lähteteksti]
Culpa in concreto on kirjanduse järgi hooletus, mis seisneb hoolsuse rakendamata jätmises, mida isik oma isiklikes asjades rakendab (diligentia quam in suis rebus exhibet).[6]
Culpa levissima[muuda | muuda lähteteksti]
Culpa levissima on kergeim hooletus. See on sellise hoolsuse järgimata jätmine, mida iga tähelepanelik ja valvas inimene oma asju ajades järgiks, või teisisõnu, väga täpne hoolsus.[9] Culpa levissima puhul peab olema ettenähtav või isikul peab olema mingi teadmine, et midagi võib juhtuda ja seetõttu peab ta olema eriliselt hoolas.[9]
Culpa astmega kaasnev vastutus[muuda | muuda lähteteksti]
Võlaõiguslikus suhtes saavad tänapäeval pooled ise otsustada, millise culpa (süü) astme eest vastutada tuleb. Kokkuleppe sõlmimata jätmisel määrab seadus vastutuse astme. Nii oli see üldjuhul ka Vana-Roomas. Üldreeglina vastutas võlgnik lepinguga teenuste osutamisel teisele isikule võlakohustuse mittetäitmisel vaid dolus`e ja culpa lata (raske hooletus) eest. Näiteks kellelegi usaldatakse hoiule enda vara.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 E. Ilus. Rooma eraõiguse alused. Tallinn 2000. lk 132.
- ↑ K. Pajula. Culpa ja selle astmed Rooma eraõiguses. Uurimistöö. [käsikiri] Tartu 2010. lk 19-20.
- ↑ E. Ilus. Rooma eraõiguse alused. Tallinn 2000. lk 168-169.
- ↑ K. Pajula. Culpa ja selle astmed Rooma eraõiguses. Uurimistöö. [käsikiri] Tartu 2010. lk 11.
- ↑ H. Siimets-Gross, M. Ristikivi. Fontes Iuris Romani. Rooma õiguse allikate kogumik. Tartu 2019. lk 223.
- ↑ 6,0 6,1 E. Ilus. Rooma eraõiguse alused. Tallinn 2000. lk 133.
- ↑ K. Pajula. Culpa ja selle astmed Rooma eraõiguses. Uurimistöö. [käsikiri] Tartu 2010. lk 17.
- ↑ K. Pajula. Culpa ja selle astmed Rooma eraõiguses. Uurimistöö. [käsikiri] Tartu 2010. lk 20-21.
- ↑ 9,0 9,1 K. Pajula. Culpa ja selle astmed Rooma eraõiguses. Uurimistöö. [käsikiri] Tartu 2010. lk 23.