Sõjaline erakompanii
).jpg)
Sõjaline erakompanii (inglise keeles private military company või ka private military and security company) on eraettevõte, mis pakub relvastatud lahingu- või turvateenuseid. Sellised ettevõtted täidavad enamjaolt ülesandeid, mida klassikaliselt seostatakse riikliku julgeolekuteenistuse, sõjaväe ja politsei tegevusega, kuid enamjaolt opereerivad sõjalised erakompaniid väiksemal skaalal.
Riigid kasutavad sõjalisi erakompaniisid tihtipeale oma konventsionaalsete vägede treenimiseks ja nende ridade täiendamiseks, kui viimastel endil puudub vajalik võimekus või pädevus. Samuti kasutavad sõjaliste erakompaniide teenuseid teised eraettevõtted oma vara ja personali kaitseks ning seda eriti ohtlikes regioonides, kus kohalik riigivõim ei suuda nende turvalisust tagada.[1]
Erafirmade kaasamist sõjanduse ja turvalisuse valdkondades nähakse kasvaval määral praktilise lahendusena nendele riikide, kes seisavad silmitsi eelarveliste ja demograafiliste raskustega ning konfliktide muutunud iseloomuga. Sõda ja turvalisus on turuna muutunud üha organiseeritumaks ja mitmekülgsemaks, sisaldades suuri rahvusvahelisi konglomeraate, kes pakuvad paljusid erinevaid teenuseid vastavalt kliendi vajadustele.[2]
21. sajandil on erafirmad olnud konfliktsetes piirkondades väga aktiivsed. Sõjaliste erakompaniide töötajad moodustasid enam kui poole personalist, keda Ameerika Ühendriigid oma operatsioonidel Iraagis ja Afganistanis kasutas. Iraagi sõjale järgnenud ebastabiilses olukorras otsustas USA Iraagi aladel tugineda suurel määral just sõjalistele erakompaniidele korra tagamiseks, kohalike vägede ja politsei väljakoolitamiseks ning naftaettevõtete kaitsmiseks.[3] Vene valitsusega seotud Wagneri grupp tegutses Kesk-Aafrika Vabariigis vahemikus 2018–2023, pakkudes kaitset kohaliku valitsuse esindajatele ja olulistele tugipunktidele riigis.[4]
Sõjaliste erakompaniide töötajaid seostatakse tihtipeale negatiivset tähendust omava terminiga "palgasõdur", millega tähistatud isikute tegevust on piiratud rahvusvaheliste lepetega. Kolmanda Genfi konventsiooni esimese lisaprotokolli 47. artikkel sätestas seadusliku normi, mille kohaselt ei ole palgasõduril õigust olla kombatant või omada sõjavangi staatust, kuid artikkel defineerib palgasõduri olemuse ähmaselt, mis muudab reegli rakendamise keeruliseks.[5] 2001. aastal kehtima hakanud ÜRO palgasõdurite värbamise, kasutamise, rahastamise ja väljaõpetamise vastane konventsioon (International Convention against the Recruitment, Use, Financing and Training of Mercenaries) keelab palgasõdurite tegevuse, kuid ainult 46 riiki on dokumendi ratifitseerinud, piirates selle mõju. Valdkonna reguleerimise muudab keeruliseks ka asjaolu, et sõjalised erakompaniid tüüpiliselt väldivad oma liikmete identifitseerimist palgasõduritena, mistõttu eelistavad nii nemad kui nende kliendid terminit "sõjaline erakompanii".
Sõjalisi erakompaniisid
[muuda | muuda lähteteksti]Allikad
[muuda | muuda lähteteksti]- D.D. Avant (2018): “Private Security Companies”, in P. D. Williams and M. McDonald (eds.) (2018), Security Studies – An Introduction, Routledge: Abingdon and New York, 3rd edition, 350-362.
- Moesgaard, Christa. “Private Military and Security Companies – from Mercenaries to Intelligence Providers.” Danish Institute for International Studies, 2013. http://www.jstor.org/stable/resrep13434.
- LERICHE, MATTHEW. “Mercenaries Gone Legit: Private Security Professionals and Private Military Security Companies as Transnational Actors.” In Transnational Actors in War and Peace: Militants, Activists, and Corporations in World Politics, edited by DAVID MALET and MIRIAM J. ANDERSON, 146–67. Georgetown University Press, 2017. http://www.jstor.org/stable/j.ctt1pv88vk.11.
- Petersohn, Ulrich. “Reframing the Anti-Mercenary Norm: Private Military and Security Companies and Mercenarism.” International Journal 69, no. 4 (2014): 475–93. http://www.jstor.org/stable/24709418.
- Reynolds, Nathaniel. “Why Wagner Is in Africa.” Putin’s Not-So-Secret Mercenaries: Patronage, Geopolitics, and the Wagner Group. Carnegie Endowment for International Peace, 2019. http://www.jstor.org/stable/resrep20986.6.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Ants Laaneots: kaks aastat Vene sõjalise erakompanii Wagner surmaretkest. err.ee, 7. veebruar 2020
- ↑ Transnational Actors in War and Peace: Militants, Activists, and Corporations in World Politics. Georgetown University Press. 2017. ISBN 978-1-62616-443-7.
- ↑ Moesgaard, Christa (2013). "Private military and security companies ? from mercenaries to intelligence providers".
{{ajakirjaviide}}: viitemall journal nõuab parameetrit|journal=(juhend) - ↑ Williams, Paul D.; McDonald, Matt, toim-d (7. märts 2018). Security Studies: An Introduction (inglise) (3 trükk). Third edition. | New York : Routledge, 2018. |: Routledge. DOI:10.4324/9781315228358. ISBN 978-1-315-22835-8.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: koht sisaldab numbrit (link) - ↑ Reynolds, Nathaniel (2019). "Why Wagner Is in Africa": 8–10.
{{ajakirjaviide}}: viitemall journal nõuab parameetrit|journal=(juhend) - ↑ Petersohn, Ulrich (2014). "Reframing the anti-mercenary norm: Private military and security companies and mercenarism". International Journal. 69 (4): 475–493. ISSN 0020-7020.