Rohetäpik
| Rohetäpik | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Lülijalgsed Arthropoda |
| Klass |
Putukad Insecta |
| Selts |
Liblikalised Lepidoptera |
| Sugukond |
Koerlibliklased Nymphalidae |
| Perekond |
Täpik Argynnis |
| Liik |
Rohetäpik |
| Binaarne nimetus | |
|
Argynnis paphia Linné 1758 | |
Rohetäpik (Argynnis paphia) on koerlibliklaste sugukonda kuulub liblikas.
Nimetuse etümoloogia
[muuda | muuda lähteteksti]Rohetäpik on saanud eestikeelse nime tagatiiva alakülje roheka värvuse järgi. Liigi ladinakeelne nimetus paphia pärineb kreeka mütoloogiast. Paphia oli teine nimetus Aphroditele, kes oli armastuse ja ilu jumalanna. See viitasb Küprosel asunud Paphose linnale, tema tähtsale kultuskeskusele.
Välimus ja tunnused
[muuda | muuda lähteteksti]Rohetäpik tiibade siruulatus on 55–65 mm. Isase tiibade ülakülg on oranž, emastel enamasti rohekaspruun. Tiibade servisel paikneb rida nurgelisi ning välisalas kaks rida ümargusi musti tähne. Kesk- ja kannaosas leidub hulgaliselt musti laike, mis tagatiiva keskosas moodustavad katkendliku ristvöödi. Tiivasooned on tumenenud. Isase eestiiva küünar- ja tagasoontel paikneb neli laia musta lõhnatriipu. Tiivanarmad on isasel oranžid ja emasel valkjad. Eestiiva alakülg on oranž, ülaküljest heledam, tugevate mustade laikudega ning tipuosas rohekate tähnidega. Tagatiiva alakülg on liikidele väga iseloomulik: tumerohelisel põhjal paiknevad erksalt läikivad hõbedased ristvöödid ning välisalas kaks rida rohekaid laike. Serviala on sageli violetja varjundiga.[1]
Emasele rohetäpikule väga sarnaseid liike Põhja-Euroopas ei esine. Isase ülakülg meenutab suuri täpikuid, näiteks niidutäpikut, hõbetäpikut ja pärlmuttertäpikut, kuid tagatiiva alakülje erksad hõbedased ristvöödid ja rohekas põhivärvus võimaldavad rohetäpikut neist liikidest kergesti eristada.[1]
Emastel esineb ka vorm valesina, mille tiibade ülakülg on tavalisest märgatavalt tumedam ja rohekama tooniga. [2]
♂
△ ♂
♀
△ ♀
f. valesina ♀
Elupaik
[muuda | muuda lähteteksti]Tegemist on metsaliigiga, keda võib kohata metsateedel, metsalagendikel, sega- ja okasmetsa sihtidel, metsaservadel ja teeservadel. Sageli külastab ta õitsvaid taimi, eriti ohakaid.[1][2][3]
Levila
[muuda | muuda lähteteksti]Transpaleartkiline liik.[3] Rohetäpik on laialt levinud liik, kelle levila ulatub Vahemere piirkonnast Skandinaavia ja Soome keskosani. [1]
Rohetäpik on kogu Eestis laialt levinud ja tavaliselt üsna sage päevaliblikas.[1]
Lennuaeg
[muuda | muuda lähteteksti]Eestis lendab rohetäpik tavaliselt juuli algusest augusti keskpaigani või septembrini.[1][2]
Kurameerimine
[muuda | muuda lähteteksti]Kurameerimisel lendab isane emase alt läbi ning eritab lõhnasoomustest ainet, mis emast ligi meelitab. Seejärel laskub emane maapinnale või taimele ja sirutab isase poole oma tagakeha koos väljaulatuvate näärmekottidega, mis samuti eritavad ligitõmbavat ainet. Isane maandub emase kõrvale ning järgneb paaritumine. [4]
Rööviku areng
[muuda | muuda lähteteksti]Emane liblikas muneb ükshaaval puukoorele. Hiljem röövikud kooruvad ja peavad ise jõudma toidutaimedeni. [4]
Röövik on hallikaspruun, kollaste pikijoonte ja arvukate kollaste ogadega, pea taga 2 pikemat, ettepoole ulatuvat musta oga.[4] Kuni 4 cm pikk. [5]
Röövikud toituvad kannikestel, sealhulgas sookannikesel, koerkannikesel ja karvasel kannikesel. Toidutaimeks sobib ka murakas. Talvitub röövikuna. Röövik leidub maist juunini.[1][2]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- 1 2 3 4 5 6 7 Õunap, Erki; Tartes, Urmas. Eesti päevaliblikad. Lk 177-178.
- 1 2 3 4 Viidalepp, J.; Möls, T. Eesti suurliblikate määraja. 1. Lk 65.
- 1 2 Viidalepp, J.; Remm, H. Eesti liblikate määraja. Lk 216.
- 1 2 3 Bellmann, Heiko. Liblikad. Välimääraja. Lk 158.
- ↑ Sterry, Paul; Mackey, Andrew. Liblikad. Lk 83.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Rohetäpik andmebaasis eElurikkus
