Ringtehnoloogia

Ringtehnoloogia on jätkusuutlikule keskkonnale ning loodusvarade ja inimtegevuse ringsüsteemsusele fokusseeritud rakenduslik filosoofia.

Ringtehnoloogia on vastand hilisajaloos laialt levima hakanud tehnoloogia lineaarsele tegu- ja mõtteviisile. See on tööstusrevolutsioonide ja Maa rahvastiku kiireneva kasvu tõttu kollektiivsesse teadvusse oma kiirete lahenduste pärast üha sügavamale juurdunud ning avaldab oma mõju kõikides ühis- ja keskkonna aspektides.

Oskusteadmiste, käitumismustrite ja töövõtete süsteem kui ringtehnoloogia keskmes on individuaalne ja ühiskondlik jätkusuutlikkus ning selleks vajalike üldteadmiste ja säilevõtete kasutus.

Ringtehnoloogiline lähenemine võimaldab igast tarbe- ja olmeprotsessi osast vajalike teadmiste ja oskuste kaudu kujundada optimaalse ja täieliku terviku.

Ajalugu

Ringtehnoloogia ja ringmajanduse ilmumine päevakajalisse diskussiooni on toimunud järkjärguliselt 21. sajandi jooksul lineaarse arengu- ja tööstusmudeli kasutuse tõttu. Senine lineaarne toimemehhanism on olnud orienteeritud majanduse ja sotsiaalse kapitali järjepidevale kasvule. See toob endaga kaasa murdepunkti, kus keskkond ei suuda ressursinõudlust rahuldada. Lineaarne mudel viib süsteemset tervikut looduslike ressursside lõppemise suunas, jättes maha endast hulga jääkaineid ning hoolimatult koheldud aineringluse.

Majanduse sirgjooneline mudel (tuntud ka kui „tooda-kasuta-hülga“ mudel; ingl take-make-dispose) sai alguse tänu toorainete geopoliitikale ja planeeritud aegumisele (ingl planned obsolescence). Mudel võeti kasutusele tööstusrevolutsioonis 18. sajandi lõpul ja 19. sajandil ning saavutas täiskiiruse peale 3. tööstusrevolutsiooni. Seda iseloomustab loodusvarade, energia ja materjaliressursside ühekordsele kasutusele rajatud vastutustundetu lähenemine. Selline mudel tagab küll kiire majanduskasvu ning toob endaga kaasa heaoluühiskonna, kuid ka süveneva kaugenemise inimvälisest loodusest, selle prioriseerimisest ning end looduslike isereguleeruvate mehhanismide osaks pidamisest.

Sellise mudeli aastatepikkuse kasutamise tulemusena on möödapääsmatuks saanud olukord, kus toormaterjalide üha kasvav nappus tõstab toodete ja teenuste hinda. Seetõttu on probleem jõudnud tavatarbijani. Tänapäevaks on teadlikkus pikaajaliste lineaarmudelite kasutamise probleemidest loonud aluse viimastel aastakümnetel tekkinud ringmõtlemist propageeriva liikumise levimiseks. Eesmärkideks on seatud säilenõtkus ja raiskamist vähendav lähenemine.

Olulisemad punktid ajaloost

Ühena esimestest mainis ringsüsteemide mõtlemise olulisust 1962. aastal kirjanik Rachel Carson oma raamatus „Hääletu kevad“, mida loetakse keskkonnateadlikkuse esiletõusu üheks esimeseks katalüsaatoriks. Autor puudutab toiduainetootmise ja aineringlusega seotud teemasid ning avab need esimest korda avalikkusele.

„Cradle to Cradle: remaking the way we make things“ – 2002. aastal ilmus William McDonough' ja Michael Braungarti raamat, mida autorid ise nimetavad uue tööstusmudeli manifestiks. See oli esimene hällist hällini (ingl cradle-to-cradle) mõttemaailma üldsusele tutvustav teos. See propageeris suletud aineringluse ja „vähenda-taaskasuta-taaskäitle“ (ingl reduce-reuse-recycle) ideoloogia juurutamist ja oli üleskutse hällist-hauani (ingl Cradle-to-Grave) lähenemise asendamiseks hällist-hällini mudeliga.

21. sajandil on tekkinud mitmeid organisatsioone ja ühinguid kontrollimaks ja edasiviimaks suurtootjate ja riigivalitsuste säilenõtket toimimist. Organisatsioonide mõtteliseks liidriks arvestatakse sihtasutust Ellen McArthur Foundation ja neil on pöördeline roll lineaarse mudeli üleviimisel ringmudelile. Nad aitavad luua raamistikke, mille abil on üleminekuprotsesse ja seadusandlust lihtsam hallata.

Globaalsed jätkusuutlikkuse eesmärgid – jätkusuutlike süsteemide vajalikkuse globaalne omaksvõtt on üha enam süvendanud säästlikku arenemist suurel areenil. Näiteks 2015. aastal vastuvõetud ÜRO säästva arengu eesmärgid ning nende laialdane levitamine ning üha tugevnev nõudmine on seadnud seni tugevaima rõhuasetuse keskkondliku mõtlemise hädavajalikkusele.

Tähtsus modernses kontekstis

Ringtehnoloogiline mõtlemine ja ringtehnoloogiate rakendamine on praeguse aja suurimatest prioriteetidest. Jäätmetööstuste olemasolu ja nende reguleerimine ei taga kõigi jäätmete optimaalset ümbertöötamist. Tarbe- ja tarneahelad on tänapäevasesse mugavuspõhisesse lääne ühiskonda nii sügavuti lõimunud, et ühest tarneahela etapi seisakust tekib doominoefekt, mis mõjutab väga paljusid inimesi ning lõikab modernse mugava eluks vajaliku ja selle tagamise vahele lõhe. Ringtehnoloogia soovib anda vajalikke teadmisi iseseisvaks „vähenda-taaskasuta-taaskäitle“ praktika rakendamiseks.

Kui senist lineaarse mudeli kasutamist mitte piirata, ümber mõtestada või selle halbadeks mõjudeks mitte valmistuda, kukuvad majanduse ja inimkeskkonna ühiskondlikud tugisüsteemid varem või hiljem kokku. See mõjutab globaalseid süsteeme laiemal skaalal kui senine ajalugu seda võimaldab ette näha.

Peamine kriitika

Kasutuselevõtu väljakutsed. Kriitikute kohaselt on ringmõtlemist toetavale mudelile üleminek keeruline kuna see eeldab seninägematult suurte muutuste tegemist nii tootmises, tarnes kui tarbija eelistustes. Selliste muudatuste rakendamise keerulisus, pikaajalisus ja rahaline maksumus on riskitegurid, mida ei soovita ületama hakata.

Piiratud kasutusalad. Senine ringtehnoloogia ei pruugi olla sobiv lähenemine kõikide tööstusharude või toodete puhul. On argumente, mis räägivad peenelektroonika ja kõrgtehnoloogiliste seadmete ümbertöötamise ebaotstarbekusest, tuues seletuseks komponentide mikroskoopilise suuruse ja nende eraldamise keerukuse.

Majanduslik elujõulisus. Kriitikud küsivad ringtehnoloogiliste praktikate tasuvuse kohta. Nende sõnul võivad ümbertöötamise ja taastootmise infrastruktuuriga seotud investeeringud ületada seni lineaarse mudeli optimeeritud kulusid.

Tehnoloogilised barjäärid. Ringtehnoloogia juurutamise efektiivsus on sõltuv taaskäitlust ja -töötlust võimaldavast teadusest ja tehnoloogiatest. Kriitikud toovad välja vajalike tehnoloogiate puuduliku arengujärgu.

Tarbija käitumine. Rahvastiku käitumis- ja tarbimismustrite kohandamine on keeruline. Seniste ühekordsete toodete keskkonnas elamise harjumus võib põhjustada uute käitumismustrite vähest prioriseerimist ning tarbijale rikkalik ja mugav taaskäitlustaristu puudumine muudab ülemineku raskeks.

Rohepesu potentsiaal. Ettevõtted leiavad ringmajanduse strateegiate poole püüdlemisel ise muudatusi tegemata omakasupüüdlikke võtteid kasumi kasvatamiseks.