Reis maakera südamesse

1911. aastal avaldatud rootsikeelse tõlke kaas. Kaanepildiks on kasutatud Édouard Riou 1864. aasta illustratsiooni samale teosele

"Reis maakera südamesse" (prantsuse "Voyage au centre de la Terre") on Jules Verne'i 1864. aastal ilmunud romaan.

Loo keskne tegelane on professor Otto Lidenbrock, ekstsentriline saksa teadlane, kes usub, et on olemas vulkaanilised torud, mis ulatuvad Maa keskmesse. Tema, ta vennapoeg Axel ja nende Islandi teejuht Hans laskuvad Islandi kuulsale mitteaktiivsele vulkaanile Snæfellsjökull. Seejärel seisavad nad silmitsi paljude ohtudega, sealhulgas varingud, subpolaarsed tornaadod, maa-alune ookean ja mitmed elusad eelajaloolised olendid mesosoikumi ja kainosoikumi ajastust (1867. aasta väljaanne lisas täiendavat eelajaloolist materjali). Lõpuks paiskab Lõuna-Itaalias asuva aktiivse vulkaani Stromboli purse kolm maadeavastajat tagasi pinnale.

Maa-aluse ulmekirjanduse kategooria eksisteeris juba ammu enne Verne'i. Tema romaani eripäraks oli aga hästi uuritud viktoriaanlik teadus ja leidlik panus ulmekirjanduse alamžanrisse ajarännak – Verne'i uuendus oli kontseptsioon eelajaloolisest maailmast, mis eksisteerib tänapäeva maailmas. Teos inspireeris paljusid hilisemaid autoreid, sealhulgas Sir Arthur Conan Doyle'i oma romaanis "Kadunud maailm", Edgar Rice Burroughsi oma Pellucidari sarjas ja J. R. R. Tolkieni teoses "Kääbik".

Romaan on eesti keeles avaldatud 1928. aastal ajalehes Sakala (9. veebruarist kuni 9. augustini), raamatuna 1928. aastal Viljandis (kordustrükid 1996, 1999, 2003 Tallinnas), helisalvestise ja e-raamatuna.