Reinhold Seeberg

Allikas: Vikipeedia
Reinhold Seeberg

Reinhold Seeberg (24. märts 1859, Pööravere23. oktoober 1935, Ahrenshoop) oli baltisaksa usuteadlane.

Rentniku poeg. Õppis Tartu Ülikoolis 1878–1882, tudeeris ka Erlangeni, Berliini ja Leipzigi Ülikoolis. Töötas Tartu Ülikoolis süstemaatilise usuteaduse eradotsendina 1884–1885 ja dotsendina 1885–1889; ühtlasi oli Tartu Ülikooli koguduse abiõpetaja. Ülikool nimetas ta 1889. aastal Tartu Ülikooli audoktoriks.[1] Professor Erlangenis (1894–1898) ja Berliinis (1898–1927). 1918 Berliini Ülikooli rektor. 1927 rajas Berliini Ülikooli juurde Sotsiaaleetika Instituudi. Seebergi õpilaste hulka kuulusid teiste seas ka Karl Girgensohn ja hiljem Dietrich Bonhoeffer.

Seeberg tegutses Berliini Ülikoolis samal ajal teise kuulsa TÜ usuteaduskonna kasvandiku Adolf (von) Harnackiga. Nn liberaalse teoloogia esindaja Harnack ja nn modernse-positiivse teoloogia eestkõńeleja Seeberg olid sajandivahetuse ja esimese maailmasõja eelse saksakeelse teoloogia, aga ka teadus- ja kirikupoliitika juhtivaid esindajaid.

Reinhold Seebergi vend Oskar Theodor Alfred Seeberg ja poeg Erich Seeberg olid samuti teoloogid.

Valik teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kristliku kiriku mõiste (Begriff der christlichen Kirche), 1885
  • Dogmadeloo õpik (Lehrbuch der Dogmengeschiche) I-IV, 1895–1920, 6. väljaanne 1959–1965
  • Johannes Duns Scotuse teoloogia: dogmadelooline uurimus (Die Theologie des Johannes Duns Scotus: eine dogmengeschichtliche Untersuchung), 1900
  • Dogmadeloo põhijooned (Grundriss der Dogmengeschichte), 1901, 7. parandatud väljaanne 1937
  • Kristliku religiooni põhitõed: akadeemiline avaldus kuueteistkümnes loengus, peetud Berliini Ülikooli kõigi teaduskondade tugengitele talvel 1901/2 (Die Grundwahrheiten der christlichen Religion), 1902, 7. väljaanne, 1921
  • Saksamaa kirik 19. sajandil: sissejuhatus kaasaja religioossetesse, teoloogilistesse ja kiriklikesse küsimustesse (Die Kirche Deutschlands im 19. Jahrhundert), 1903, 3. põhjalikult parandatud ja laiendatud väljaanne, 1910
  • Eetika süsteem: põhijoontes esitatud (System der Ethik im Grundriß dargestellt), 1911, 3. põhjalikult töödeldud väljaanne 1936
  • Sündide vähenemine Saksamaal: sotsiaaleetiline uurimus (Der Geburtenrückgang in Deutschland: eine sozialethische Studie), 1913
  • Igavene elu (Ewiges Leben), 1915, 5. väljaanne 1920
  • Ajalugu, sõda ja hing: kõned ja artiklid maailmasõja päevilt (Geschichte, Krieg & Seele: Reden und Aufsätze aus den Tagen des Weltkrieges, 1916
  • Kristlus ja idealism: mõtteid kiriku ja teoloogia tuleviku üle (Christentum und Idealismus: Gedanken über die Zukunft der Kirche und der Theologie), 1921
  • Euroopa vaimukultuuri kaasaegse kriisi mõistmiseks (Zum Verständnis der gegenwärtigen Krisis in der europäischen Geisteskultur), 1923
  • Kristlik dogmaatika (Christliche Dogmatik), I-II, 1924–1925
  • Ajalugu ja Jumal: vaatlusi ajaloo olemusest ja mõttest (Die Geschichte und Gott: Betrachtungen über Wesen und Sinn der Geschichte), 1928
  • Kas kristlik sotsiaaleetika on teaduslikult võimalik? (Ist christliche Sozialethik wissenschaftlich möglich?), 1930
  • Mäejutluse eetikast (Zur Ethik der Bergpredigt), 1934

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Tartu Ülikooli audoktorid". Tartu Ülikool. Vaadatud 13. detsembril 2022.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Monograafiaid Seebergi kohta[muuda | muuda lähteteksti]

  • Michael Blasse, Die dogmengeschichtlichen Konzeptionen Adolf von Harnacks und Reinhold Seebergs, Forschungen zur Kirchen- und Dogmengeschichte 82,

Göttingen: Vandenhoeck und Ruprecht, 2001

  • Günter Brakelmann, Protestantische Kriegstheologie im Ersten Weltkrieg: Reinhold Seeberg als Theologe des deutschen Imperialismus, Bielefeld: Luther-Verl., 1974

Lühikäsitlusi[muuda | muuda lähteteksti]

  • Friedrich Wilhelm Graf, "Reinhold Seeberg", teoses: Profile des Luthertums. Biographien zum 20. Jahrhundert, Hrsg. von Wolf-Dieter Hauschild, Gütersloh 1998, 617–676.
  • Friedrich Wilhelm Graf, Klaus Tanner, "Lutherischer Sozialidealismus: Reinhold Seeberg (1859–1935)", teoses: Friedrich Wilhelm Graf (Hg.): Profile des neuzeitlichen Protestantismus, Bd. 2,2, Gütersloh 1993, 354–397.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]