Rattapainik
Rattapainik, ka paindepakk, oli endisaegadel kuumade aurutorust läbi käinud vitste painutamise riist.
Painik oli massiivne puust ratas, mis oli telje kohalt kinnitatud ristikujulisele alusraamile. Alusristpuu igas harus oli ava kiilu paigaldamiseks nii, et paindevits jääks hiljem ratta ja kiilu vahele. Algul kiiluti rattavits ühe ristpuu kohale kinni.
Painutasid kaks meest: pressipoiss (ka kiilupoiss) ja vitsapoiss (vedajapoiss). Press ehk vibu oli 2–3 meetri pikkune teivas, mis oli tugeva kiiluga kinnitatud rattapainiku telje külge. Pressi ringi lükates survestas vedajapoiss rattavitsa kiilu ja painiku vahel, tehes seda ühtlase kiirusega, et vits ei murduks. Kiilupoiss torkas iga alusristpuu kohal painutatavale vitsale kiilu vastavasse avasse. Seejärel löödi kinnituseks veel teine kiil.
Kui ring oli täis, seoti vaheliti ulatuvad vitsotsad pajuvitsaga kokku. Pajuvitsa läbipistmiseks oli painiku serval kaks püstsoont. Sidumisvitsad kiiluti kinni[1].
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 174