Rangaku

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Jaapani rangaku (Kyūjitai: 蘭學 /Shinjitai: 蘭学. Sõna-sõnalt “Hollandi tundmaõppimine”, mis sisuliselt tähendas Lääne tundmaõppimist.) oli esialgu läbi Dejimas asunud Hollandi enklaavi esindajatega toimunud kontaktide teadmiste saamine ja kogumine Läänes toimuvatest arengutest. Selle lisandusid järk-järgult tehniliste leiutiste näidiste saamine (valdavalt kõrgametnike tellimuste läbi), raamatute tõlkimine, koolide rajamine ja lõpuks ka õpilaste vahetamine.

Rangaku võimaldas Jaapanil olla kursis Lääne teaduse ja tehniliste saavutustega ning pidada mõneti sammu Lääne tehnoloogia ja meditsiiniga perioodil kui maa oli 1641.–1853. aastatel välismaalaste jaoks Tokugawa shogunaadi (1603.-1867.) rahvusliku isolatsiooni poliitika (sakoku) tõttu suletud. Seeläbi tekkinud baas sai omakorda aluseks maa edasisele arengule teoreetilistes ja tehnoloogilistes teadustes. Toimunu võib osaliselt seletada Jaapani edu ta radikaalses ja kiires moderniseerimises peale maa avamist väliskaubandusele 1854. aastal. Peale 1867.-68. aasta kodanlikku revolutsiooni algas seal hoogne industrialiseerimine ja 1894. aastal koloniaalne laienemine (Taiwani hõivamine). 20 sajandi esimesel poolel püüdis Jaapan juba ülemaailmses Viiekümne aastases sõjas (1904.-1954.), mis oli muuhulgas ka esimeseks Lääne- ja Idamaailma vaheliseks osutunud sõda, etendada isegi Ida poole juhti. (Korraldas 1943. aastal Tokyos Suur-Ida-Aasia Rahvaste Konverentsi, andis samal aastal iseseisvuse Birmale ja Filipiinidele ning lubas seda ka Indiale ja Indoneesiale.)