Rütmimuusika

Rütmimuusika on koondnimetus, mille all mõeldakse enamasti teatud muusikastiile, sealhulgas džässi, bluusi ning eri kümnendite pop- või rokkmuusika stiile, aga ka ansamblimängu üldisemalt. Ennekõike on tegu mõistega muusikahariduses, mis hõlmab 20. sajandil väljaspool akadeemilist muusikat tekkinud muusikastiilide (bluus, džäss, popp, rokk jne) õppimis- ja õpetamismeetodeid. Võrreldes akadeemilise muusikaõppega, kus suur rõhk on noodikirja tundmisel ja selle täpsel esitusel, on rütmimuusikas oluliselt suurem tähtsus kuulmispõhisel õppel ja improvisatsioonil.

Rütmimuusika termin võeti kasutusele 20. sajandi teisel poolel Taanis, et tähistada kõiki neid omaaegseid muusikastiile, mille õpetamist pidasid muusikaakadeemiad ja muud haridusasutused toona pigem sobimatuks. Nende hulka loetakse tavaliselt džäss-, bluus-, pop- ja rokkmuusika stiilid, aga sageli ka nn maailmamuusika või isegi estraadi-, ajaviite- ja lavamuusika. Kõikide nende nähtuste ühiseks tunnuseks oli paiknemine väljaspool traditsioonilise akadeemilise muusika(hariduse) valdkonda."

Eesti keeles on rohkem või vähem sarnase tähendusega olnud kasutusel ka mõisted "kergemuusika", "estraadimuusika", "levimuusika", "pop-džässmuusika".

Eestis õpetatakse rütmimuusikat nii alg-, kesk- kui ka kõrgkoolide tasandil. Kõrgharidust pakuvad Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia. Keskhariduskoolidest on rütmimuusika suund avatud Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis (juba aastast 1977, mil esmakordselt Eestis avati toonane levimuusika osakond) ja ka Heino Elleri nimelises Tartu Muusikakoolis. Algkoolide osas on rütmimuusika hariduse tase piirkonniti väga erinev ja tihti edeneb pigem tänu kohalikult tegutsevale pilliõpetajale kui terviklikule haridussüsteemile. Edukalt on rütmimuusika õpet antud näiteks Viljandi, Pärnu, Kuressaare, Saue, Sillamäe ja muudes kohalikes muusikakoolides. Suur osa rütmimuusikaõppest toimub ka väljaspool riiklikke institutsioone. Suure osa moodustavad haridusmaastikul ka eraõpetajad, laulustuudiod, huvikoolid ja lisaks ka n-ö bändiruumid, kus õpitakse iseseisvalt, hankides infot peamiselt internetist ning helisalvestistelt (kuulmispõhine õpe).

30. septembril 2013 loodi Eesti Rütmimuusika Hariduse Liit, mille üheks peamiseks eesmärgiks on selle valdkonna hariduse edendajate koostöövõrgustiku loomine ja arendamine.