Põispill
Põispill on seapõiest resonaatori ja soolest või nöörist keel(t)ega eesti rahvapill.[1]
Põispill on lihtne Lääne-Euroopa nn. kepptsitri eeskujul tehtud pill, tuntud naljapillina. Ta oli varasematel sajanditel Saksamaal levinud peamiselt kerjuste pillina. Eestisse jõudis ta ilmselt sakslaste vahendusel.[2]
Veidi kõverdatud kepi külge keerutati soolest keel. Pilli alumises osas oli keele alla asetatud põis (kõlaruum) ja nende vahele roop. Üle keele tõmmati hambulise puust poognaga, nii tekitati põrisevat heli. Käega keelt lühendades sai muuta heli kõrgust.[3]
Elmar Luhats valmistas 1950. aastatel täiustatud põispilli, mis on kasutusel praeguse ajani. Ta paigaldas seapõie raami sisse ning keeleks pani metallkeele. Seda pilli mängitakse viiulipoognaga, tema heli meenutab tšellot ning kasutatakse ka viisipillina.[2]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Eesti keele seletav sõnaraamat [1] vaadatud 22.04.2020
- ↑ 2,0 2,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 227
- ↑ Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 155