Punaroheline koalitsioon (Norra)

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Punaroheline koalitsioon oli Norra erakondade koalitsioon, mille moodustasid 2005. aastal Norra Tööpartei, Sotsialistlik Vasakpartei ja Keskpartei.

Koalitsioon loodi 2005. aasta parlamendivalimiste eel, et pakkuda alternatiivi Norra parempoolsele valitsusele, kuhu kuulusid Kristlik Rahvapartei, Høyre ja Venstre. Koalitsioon kestis aastani 2013 ehk kaks valitsusperioodi, mis oli tollase Norra poliitika ajaloos harv nähtus. 2013. aastal tuli võimule konservatiivide valitsus, eesotsas Erna Solbergiga.

Peaministriks sai Tööpartei juht Jens Stoltenberg. Stoltenbergi valitsus oli Norra ajaloos esimene, mille ministrite enamiku moodustasid naised, ning mille üks ministritest oli mittelääne päritolu ja kes kuulus moslemite sekka.

Nagu näitas ka enamik arvamusküsitlusi, võitis see koalitsioon 2005. aasta parlamendivalimised. Nad said Stortingis 87 kohta, mis on rohkem kui parempoolsed (senised valitsusparteid ja neid tingimustega toetanud Progressipartei kokku (81). Tööpartei üksinda sai rohkem kohti kui senised valitsusparteid kokku.

Koalitsioon oli ajalooline mitmetel põhjustel. Tööpartei ei olnud kunagi osa võtnud mitme erakonnaga koalitsioonivalitsustest, välja arvatud Einar Gerhardseni vahevalitsuses 1945. aastal. Sotsialistlik Vasakpartei ei olnud kunagi osalenud valitsuses, sest ei soovinud olla koalitsioonis Tööparteiga. Keskpartei jaoks oli see esimene kord koaleeruda vasakpoolsetega. Keskpartei oli eelnevalt valitsuse moodustanud Kristlike Demokraatide (Kristlik Rahvapartei) ja Konservatiividega (Høyre).

Punarohelise Koalitsiooni kriitikud on nimetanud seda koalitsiooni sotsialistlikuks, kuigi Sotsialistlik Vasakpartei pidas neist ainsana ennast sotsialistideks. Revolutsiooniline sotsialistlik Punane Valimisliit arvas, et koalitsiooni kirjeldamiseks ei sobi punane roos, ja seepärast kasutasid nad roosat. Keskkonnapartei Rohelised leidis omakorda, et need kolm erakonda ei vääri rohelist värvi.

Koalitsiooni lahkarvamused puudutasid Euroopa Liitu astumist, mida Tööpartei on aastakümnete jooksul toetanud, teised aga mitte. Lahkarvamusi oli ka nafta ja gaasi ammutamise ning NATO liikmesusega seotud küsimustes.