Psühhiaatriareform Itaalias
Psühhiaatriareform Itaalias algas Basaglia seaduse vastuvõtmisega aastal 1978 ning lõppes Itaalia riiklike vaimuhaiglate süsteemi lõppemisega aastal 1998.[1] Itaalia oli Euroopa riikide seas esimene, kes kuulutas avalikult oma vastumeelsust ühiskonnast väljajätmise ja eraldamiseni viiva vaimse tervisega seotud tervishoiusüsteemi suhtes.[2]
Eesmärgid[muuda | muuda lähteteksti]
Reformi juhiti psühhiaatriahaiglate järkjärgulise likvideerimise suunas ja see vajas laiahaardelist, kompleksset ning vastutustundlikku kogukondlikku vaimse tervisega seotud teenust.[3] Kogukondliku hoolitsuse eesmärk oli pöörata tagasi kaua aega üldtunnustatud olnud vaimuhaigete suurtesse asutustesse isoleerimise praktika ja soodustada nende integreerumist kogukonda, pakkudes neile seeläbi sotsiaalselt ergutavat keskkonda ning hoida samas ära nende allutamine liiga intensiivsetele sotsiaalsele survele.[3]
Kulg[muuda | muuda lähteteksti]
1971. aasta augustis sai Itaalia psühhiaater ja neuroloog Franco Basaglia Triestes asunud provintsiaalse psühhiaatriahaigla direktoriks.[4] Koos rühma noorte terapeutidega, keda ei olnud traditsiooniline psühhiaatria veel mõjutada jõudnud ja kes töötasid kahe Imolas asunud vaimuhaigla likvideerimise kallal (nende hulka kuulus ka Giorgio Antonucci),[5] ning koos psühholoogide, vabatahtlike ja üliõpilastega alustas Basaglia intensiivset "hullumaja" institutsiooni teoreetilis-praktilise kriitika projekti.[4] Sel ajal viibis San Giovanni psühhiaatriahaiglas ligikaudu 1200 patsienti, kellest enamikku hoiti sundravil.[4] Vahemikus 1971–1974 olid Franco Basaglia ja tema kaastööliste püüdlused suunatud asutust valitsenud reeglite ja loogika muutmisele, seades kahtluse alla sealse hierarhia, muutes patsientide ja töötajate vahelisi suhteid, mõeldes välja uusi suhteid, võimalusi ja ruume ning taastades sealsete elanike vabaduse ja õigused.[4]
Ümber kujundatavas haiglas asendas hoolitsemine eestkoste, täieliku vastutuse võtmine patsiendi ja tema olukorra eest institutsionaalse hülgamise; samal ajal asendati individuaalsuse eitamine läbi haiguse-ohu mõiste, kasutades selle asemel üksikutele elulugudele olulisuse ja väärtuse andmist.[4] Ära keelati füüsilise paigal hoidmise ja šokiteraapia mistahes vormid, eemaldati haigla osakondi ümbritsenud tõkked ja võrgud, avati uksed ja väravad jne; seega said patsiendid tagasi oma poliitilised õigused ja tsiviilõigused.[4]
Peamised tunnused[muuda | muuda lähteteksti]
Michele Tansella on määratlenud Itaalia kogemuse peamised tunnused:[3]
- kogukondlik hool kui süsteemi peamine komponent;
- suhteliselt väike hulk statsionaarset ravi, vältides mistahes uute patsientide vaimuhaiglas ravimist;
- väga hoolikas integratsioon eri asutuste vahel geograafilisel alusel toimiva hooldussüsteemi sees; sama meeskond kannab hoolt nii haiglavälise ravi kui statsionaarse ja kogukondliku ravi eest.
Haiglate sulgemine sai võimalikuks tänu pidevale statsionaarsete patsientide arvu vähendamisele, millel oli aastate lõikes järgmine dünaamika:[6]
| 1968: 4633 | 1972: 3385 | 1976: 2684 |
| 1969: 4508 | 1973: 3037 | 1977: 2492 |
| 1970: 4054 | 1974: 2937 | 1978: 2176 |
| 1971: 3634 | 1975: 2834 | 1979: 1710[6] |
Hinnangud[muuda | muuda lähteteksti]
Giovanna Russo ja Francesco Carelli nendivad, et aastal 1978 ei olnud ehk võimalik Basaglia reformi täielikult rakendada, kuna ühiskond ei olnud valmis selliseks vaimse tervise avangardseks ja innovaatiliseks käsitluseks.[7] Kolmkümmend aastat hiljem oli palju ilmsemaks muutunud, et see reform peegeldas vaimuhaigete jaoks kaasaegset tervise ja sotsiaalhoolekande kontseptsiooni.[7] Itaalia näide tõi kaasa tõhusate ja uuenduslike teenuste mudelite näidised ja sillutas teed vaimuhaigete deinstitutsionaliseerimisele.[7]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Burti L. (2001). "Italian psychiatric reform 20 plus years after". Acta psychiatrica Scandinavica (410 Supplementum): 41–46. DOI:10.1034/j.1600-0447.2001.1040s2041.x. PMID 11863050.
- ↑ Ramon, Shulamit; Williams, Janet (2005). Mental health at the crossroads: the promise of the psychosocial approach. Ashgate Publishing, Ltd. Lk 57. ISBN 0-7546-4191-0.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Tansella M. (november 1986). "Community psychiatry without mental hospitals — the Italian experience: a review". Journal of the Royal Society of Medicine. 79 (11): 664–669. PMC 1290535. PMID 3795212.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Del Giudice G. (1998). "Psychiatric Reform in Italy" (PDF). Trieste: Mental Health Department. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 22.07.2011. Vaadatud 5.10.2010.
- ↑ "Dacia Maraini intervista Giorgio Antonucci" [Dacia Maraini interviews Giorgio Antonucci]. La Stampa (Italian). Originaali arhiivikoopia seisuga 13. aprill 2013. Vaadatud 15. aprillil 2015.
{{cite news}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ 6,0 6,1 "Dal 1968 al 1995: la prima fase del "superamento" dell'istituzione psichiatrica". Psichiatria e storia. Originaali arhiivikoopia seisuga 13.03.2012. Vaadatud 21.10.2010.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 Russo G., Carelli F. "Dismantling asylums: The Italian Job" (PDF). London Journal of Primary Care. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 16. märts 2017. Vaadatud 15. aprillil 2015.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Del Giudice G. "Psychiatric Reform in Italy". Trieste: Mental Health Department, 1998. Vaadatud 05.10.2010.
- Giorgio Antonucci räägib Franco Basagliast (itaalia keeles)
- Archive Giorgio Antonucci