Positiivne psühholoogia
cropped.jpg)
Positiivne psühholoogia on suhteliselt hiljuti tekkinud psühholoogia haru, mille eesmärgi võtsid Martin Seligman ja Mihály Csíkszentmihályi 1998. aastal kokku järgnevalt: "me usume, et tekib inimese positiivse toimimise psühholoogia, mis saavutab sellise teadusliku arusaamise ja tõhusa sekkumise, mida on vaja edukate ja õnnelikult elavate üksikisikute, perekondade ja kogukondade loomiseks".[1] Positiivsed psühholoogid püüavad erinevate sündmuste tagajärjeks olevate psüühikahäirete ravimise asemel hoopis "leida ja toita geniaalsust ja annet" ning "muuta tavalist elu rohkem rahulolu pakkuvaks"[2].
Positiivne psühholoogia kui teadusharu tegeleb peamiselt selle nimel, et saada psühholoogilisi teooriaid, teadustööd ning sekkumistehnikaid kasutades aru positiivsetest, kohanduvatest, loomingulistest ja emotsionaalset rahulolu pakkuvatest inimkäitumise aspektidest.[3]
Sel määral, kuidas ka meditsiinivaldkond õpib hindama positiivsete psühhosotsiaalsete faktorite väärtust patoloogiate ennetamises ja jälgimises, on eraldi teadusharuna tekkimas ka positiivne psühhiaatria.[4]
Taustast
[muuda | muuda lähteteksti]Seligmani ning psühholoog Christopher Petersoni koostööst sündis see, mida nemad kirjeldavad kui positiivset vastet "Diagnostilisele ja statistilisele psüühikahäirete käsiraamatule" (Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders, DSM). Kui DSM keskendub sellele, mis võib minna valesti, on nende raamat "Iseloomu tugevused ja voorused" (Character Strengths and Virtues) loodud vaatama seda, mis võib õigesti toimuda.
Oma uurimistöös vaatasid nad läbi erinevad kultuurid ja aastatuhanded, püüdes välja sõeluda loetelu väärtustest, mida on kõrgelt hinnatud alates muistsest Hiinast ja Indiast, läbi Kreeka ja Rooma kuni tänapäevase lääne kultuurini välja. Nende nimekirjas on kuus iseloomulikku tugevust: tarkus/teadmine, julgus, inimlikkus, õiglus, mõõdukus ja transtsendentsus. Neist igaühel on ligikaudu kuus alamjaotust: näiteks mõõdukus sisaldab andestust, alandlikkust, ettenägelikkust ja enesekontrolli.[5] Üks selle teooria autorite olulisemaid seisukohti on, et nad ei arva, et on olemas nende kuue väärtuse hierarhia – ükski neist ei ole põhjapanevam kui teised ja ükski neist ei ole teiste eelkäija.
MAPP-programm
[muuda | muuda lähteteksti]Seligman on Pennsylvania Ülikoolis pannud aluse ka Positiivse Psühholoogia Keskusele. Keskuse esimene hariduslik algatus Seligmani juhtimise all oli samas ülikoolis loodud MAPP-programm: positiivse rakenduspsühholoogia magistrikraadi saamiseks (Master of Applied Positive Psychology ehk MAPP).
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Seligman, Martin E.P.; Csikszentmihalyi, Mihaly (2000). "Positive Psychology: An Introduction". American Psychologist. 55 (1): 5–14. DOI:10.1037/0003-066X.55.1.5. PMID 11392865.
- ↑ Compton, William C (2005). "1". An Introduction to Positive Psychology. Wadsworth Publishing. Lk 1–22. ISBN 0-534-64453-8.
- ↑ Seligman, M.E.P (1998). Learned optimism (2nd ed.). New York: Pocket Books.
- ↑ Dilip V. Jeste. Positive Psychiatry. Psychiatric News Volume 47 Number 12 page 4-4. http://psychnews.psychiatryonline.org/newsarticle.aspx?articleid=1182477[alaline kõdulink].
- ↑ Linley, P.A.; Maltby, J.; Wood, A.M.; Joseph, S.; Harrington, S.; Peterson, C.; Park, N.; Seligman, M.E.P. (2007). "Character strengths in the United Kingdom: The VIA Inventory of strengths" (PDF). Personality and Individual Differences. 43 (2): 341–351. DOI:10.1016/j.paid.2006.12.004. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 17. juuli 2011. Vaadatud 31. märtsil 2014.