Õpitud optimism

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Õpitud optimism on positiivse psühholoogia koolkonna idee, et sarnaselt mistahes muu andega saab kasvatada ka rõõmu tundmise annet. Tegemist on õpitud abitusele vastanduva ideega. Optimismi õpitakse mistahes negatiivse sisedialoogi pideva vaidlustamise teel.

Ülevaade[muuda | muuda lähteteksti]

Õpitud optimismi määratles Martin Seligman ja see avaldati trükis tema 1990. aasta raamatus "Õpitud optimism" (Learned Optimism).[1] Optimistlikul maailmavaatel on palju eeliseid: optimistid saavutavad rohkem ja üldiselt on neil parem tervis. Seevastu on pessimism palju levinum; pessimistid on need, kes ebaõnne kogedes tõenäolisemalt alla annavad või kes depressiooni käes kannatavad. Seligman kutsub pessimiste üles optimistiks õppima, mõeldes uutmoodi sellele, kuidas nad ebaõnnele reageerivad. Selle tulemuseks oleva pessimismist välja kasvanud optimismi näol ongi tegemist õpitud optimismiga. Optimisti vaadet ebaõnnestumisele võib seega järgmiselt kokku võtta: "see, mis juhtus, oli õnnetu olukord (mitte isiklik) ja tegelikult vaid tagasilöök (mitte kestev) selle mitmest eesmärgist vaid ühe (mitte läbiv) jaoks".

Pessimistide ja optimistide vahel on selgitava stiili põhjal ka teisi erinevusi:

  • Kestvus: optimistide arvates on halvad sündmused pigem ajutised kui kestvad ja nad saavad ebaõnnestumisest kiiresti üle; samas võib teistel taastumine võtta pikemaid perioode või nad ei pruugi üldse taastuda. Nad arvavad ka, et head asjad juhtuvad põhjustel, mis on kestvad, mitte nad ei näe positiivseid sündmusi põgusatena. Kui optimistid toovad negatiivsete sündmuste korral välja teatud ajutised põhjused, toovad pessimistid välja kestvad põhjused.
  • Läbivus: kui optimistlikud inimesed lahterdavad abitust, siis pessimistlikud inimesed eeldavad, et ebaõnnestumine ühel elualal tähendab ebaõnnestumist elus tervikuna. Optimistid võimaldavad ka headel sündmustel kõiki eluvaldkondi helgemaks teha, mitte ei piirdu selles vaid selle elualaga, kus konkreetne sündmus aset leidis.
  • Isikupärastamine: optimistid süüdistavad halbades sündmustes neist endist väljaspool asuvaid põhjuseid; pessimistid aga süüdistavad aset leidvate sündmuste eest endid. Optimistid on seega üldiselt enesekindlamad. Optimistid seostavad ka positiivseid sündmusi kiiresti seesmiste põhjustega, samas kui pessimistid seostavad neid väliste põhjustega.

Kriitika[muuda | muuda lähteteksti]

Martin Seligmani õpitud optimism suunab nüüd Ameerika Ühendriikide sõjaväe psühholoogilist seisukohta. Keith Ablow süüdistas just seda osaliselt selle Ameerika sõduri tegudes, keda süüdistatakse Afganistanis 16 tsiviilisiku tapmises. Ta kirjutas, et sõdureid "õpetatakse stressi ja traumat eitama ja tegelikult soodustatakse "paindlikkuse" loosungi all võltsi uljust. See on halb, halb mõte, mis suunab sõdureid seni "head teesklema" kuni nad "koost lagunevad". Ja seejärel jätkab süsteem vajamineva abi, eriti psühhoteraapilise, intuitsioonile suunatud sorti abi andmisest keeldumist.[2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Seligman jõudis õpitud optimismi mõisteni õpitud abituse (arvamus, et teatud korduv negatiivne sündmus on väljaspool üksikisiku kontrolli) teadusliku uurimise käigus. Sellal kui ta viis läbi eksperimente abituse täiendavaks uurimiseks, hakkas ta tundma huvi selle vastu, et miks mõned inimesed abitusega seotud tingimisele vastu panid. Ta märkas, et sellal kui mõned katseisikud süüdistasid negatiivsete tagajärgede eest endid, süüdistasid teised katset, mis oli seatud üles nii, et nad ebaõnnestusid.

Seligman muutis oma fookust püüdmaks avastada, et mis see on, mille tõttu mõned inimesed ei muutu kunagi abituks. Vastuseks oli optimism. Kasutades oma teadmisi selle kohta, kuidas inimesi laboritingimustes tingimise abil abituks muuta, keskendus ta inimeste optimistideks tingimisele. Nende katsete tulemus viis optimismi õppimise protsessi määratlemiseni.

Uurimistööd[muuda | muuda lähteteksti]

Martin Seligmani ja Gregory Buchanani poolt Pennsylvania Ülikoolis lõpule viidud uurimustöös, mille avaldas Ameerika Psühholoogide Assotsiatsioon, leiti, et õpitud optimismi meetodid vähendasid kõrgkooli esimese kursuse tudengite seas märkimisväärselt depressiooni. Ülikooli õppima asuvate tudengite seas läbi viidud uuring tegi kindlaks kõige pessimistlikumad tudengid ja nad kutsuti uuringus osalema. Nad määrati juhuslikkuse alusel kahte gruppi, millest üks pidi osalema 16-tunnises optimismi õppimise töötoas ja teiste näol oli tegemist kontrollgrupiga. 18-kuulise järeluuringuga leiti, et kontrollgrupist 32% kannatas mõõduka kuni raske depressiooni ja 15% mõõduka kuni raske ärevushäire käes; samas vaid 22% töötoas osalenutest olid depressioonis ja 7% olid probleemid ärevusega. Neil tudengitel, kes olid osalenud õpitud optimismi töötoas, oli 18 kuu pikkuse perioodi jooksul ka kontrollgrupis olnud tudengitest vähem terviseprobleeme.[3]

Peter Schulmani poolt Pennsylvania Ülikooli Whartoni Koolis läbi viidud ja ajakirjas "Journal of Selling and Sales Management" avaldatud uuring püüdis kindlaks määrata õpitud optimismi äris rakendamise tagajärgi. Pärast kindlustusagentide optimismitaseme mõõtmist tehti kindlaks, et optimistlikud müügiinimesed müüsid 35% rohkem ja et pessimistid loobusid optimistidega võrreldes kaks korda tõenäolisemalt oma esimesel tööaastal. Oma uurimise tulemusena soovitab ta testida müügitööle kandideerijaid optimismi taseme osas (paigutamaks neid sobivatele ametikohtadele), koolitada töötajaid õpitud optimismi võtete osas ja kujundada organisatsiooni üldiselt nii, et sellel oleks seatud saavutatavad eesmärgid ja hea juhatusepoolne tugi.[4]

Viimaseks uurisid Mark Ylvisaker (Saint Rose'i Kolledžist) ja Timothy Feeney (Wildwoodi Instituudist) täidesaatvate funktsioonide häiretega lapsi. Lastel esines selliseid häireid, mis mõjutasid motoorseid oskusi, mälu või keskendumisvõimet. Õpitud optimismi ei õpetatud mitte lastele endile, vaid pigem nende hooldajatele, kes sageli tunnevad lapse eest hoolitsemisega seoses pigem abitust kui optimismi. Leiti, et ajukahjustusega laste hooldajatele õpetatud optimism viis tegelikult selleni, et hoopis nende hoolealustel lastel kujunes välja parem tegutsemisvõime kui lastel, kellel ei olnud optimistlikke hooldajaid. Seega jõudis Ylvisaker järelduseni, et professionaalsete taastusravis töötajate optimism võib mõjutada nende klientide tulemusi.[5]

Seligmani optimismi õppimise meetod[muuda | muuda lähteteksti]

Martin Seligmani arvates võib igaüks optimismi õppida. Ükskõik, kas inimene on optimist või pessimist, saab ta õpitud optimismi protsessist kasu, et parandada oma reaktsiooni nii suurtele kui väikestele ebaõnnestumistele. Seligmani poolt välja töötatud testi kasutatakse selleks, et määrata kindlaks isiku optimismi baastase ja neid skaalal liigitada. Pessimistlikemates kategooriates olemine tähendab, et optimismi õppimisel on võimalus hoida ära depressiooni, aidata inimesel enamat saavutada ja tema füüsilist tervist parandada.

Seligmani optimismi õppimise protsess on lihtne ja selle abil õpetatakse uut viisi raskustele reageerimiseks. Nimelt õpib inimene ennast isiklikust lüüasaamisest "läbi rääkima". See algab Ellise ABC mudeliga: ebaõnn (adversity), uskumus (belief) ja tagajärg (consequence).[6] Ebaõnn on aset leidev sündmus, uskumus on see, kuidas ebaõnne tõlgendatakse ja tagajärjed on tunded ning teod, mis uskumustest tulenevad. Seda demonstreeritakse allolevas näites:

  • Ebaõnn: keegi sõidab teile liikluses ette.
  • Uskumus: te mõtlete, et "ma ei suuda uskuda, et see idioot oli nii ebaviisakas ja isekas!”.
  • Tagajärg: teid valdab viha, te karjute teise juhi suunas vandesõnu.

See on küll mõnevõrra piltlik näide, kuid peaks andma hea arusaama sellest, kuidas ABC-mudeli iga komponent välja näeb. Optimismi õppimise teekonnal peab inimene esmalt mõistma oma loomulikku reaktsiooni ebaõnnele ja selle tõlgendamist. Selleks palutakse õppijatel pidada kahe päeva jooksul päevikut väikeste selliste sündmuste ja neile järgnenud uskumuste ning tagajärgede kohta. Järgmiseks tagastab õppija lihtsalt päeviku, et tõsta nendes kirjeldustes esile pessimismi.

Seligman aga täiendas mudelit ja lõi enda ABCDE-mudeli. D tähistab siin arutelu (disputation), mis keskendub sellele, et lükata ümber negatiivsed uskumused üldiselt ja sündmuse põhjused või järeldused. D tähistab ka seda, et tuleb endale meelde tuletada seda võimalikku negatiivsest sündmusest edasi liikumisest tulenevat kasu. Arutelu võiks ülaltoodud liiklusega seotud näite puhul kõlada selliselt: "ma reageerin üle. Ma ei tea millises olukorras ta on. Ehk on ta teel oma tütre klaverikontserdile ja jääb hiljaks. Ma olen kindel, et olen varem inimestele tahtmatult ette sõitnud ja seega peaksin ma tegelikult ta rahule jätma. Mul ei ole niikuinii kiire".

Aja jooksul võivad sellised vastused muuta tundeid lootusrikkamaks ja positiivsemaks. Edukas arutelu viib elavdamiseni ehk ABCDE-mudeli E-täheni (energization). Selle saavutanud inimene peaks püüdma aktiivselt tähistada neid positiivseid tundeid ja saavutustunnet, mis tulenevad edukast arutlemisest negatiivsete uskumuste üle. D ja E on Seligmani meetodi võtmekohad.

Õpetades lastele ABCDE-tehnikate abil õpitud optimismi, saab aidata lastel paremini hakkama saada elu jooksul nende teele sattuvate raskustega. Lisaks sellele väärtusele, mida ka täiskasvanud võivad optimismi õppimisest saada, juhtub lastele selle varakult õpetamisel see, et arutlemisega seotud mõtlemine juurdub neisse. Nad ei pea keskenduma optimistiks olemisele, kuna optimism muutub automaatseks ja see viib lapse jaoks positiivsema eluni.

Rakendused[muuda | muuda lähteteksti]

Õpitud optimismi tehnikaid kasutatakse tänapäeval sageli mistahes psühholoogiat rakendavates valdkondades. Mõned näited hõlmavad laste kasvatamist, äri, teraapiat ja haridust.

Õpitud optimism on laialt levinud just äris, kuna optimistlikumad töötajad on edukamad töötajad. Seligmani fookus äris on "isiklikul seinal", mis on iga üksiku töötaja püsiv heidutuskoht. See võib olla aruannete ettevalmistamine või võimalikele klientidele etteteatamata külastuste tegemine. ABCDE mudeli kasutusele võtmine võimaldab töötajatel vastata sellele "seinale", luues pigem valmiduse seda vallutada, mitte tunda end rõhutuna. Lisaks kasutatakse sageli ka ASQ-küsimustikku (Attributional Style Questionnaire), et mõõta töövestlusel kandidaadi selle töökohaga seotud optimismi, paludes viimasel kirjutada situatsioonidega seotud ebaõnnestumiste põhjuseid. Seejärel osalejad reastavad põhjused ette antud kriteeriumide põhjal ja see aitab ettevõtetel optimismi taseme põhjal kohe algusest mõista, kas kandidaat oleks talle kavandatud rollis kõrge või madala sooritusega.[4]

Õpitud optimism on ka vahend, mida kasutatakse depressiooniga võitlemiseks kognitiiv-käitumuslikus teraapias. Patsiendid võivad olla depressioonis osaliselt ka seetõttu, et neil on pessimistlik maailmavaade. Selle asemel, et näha raskusi püsiva asjana, millest ei ole võimalik jagu saada ja selle asemel, et võtta selle eest isiklikku vastutust, väljuvad patsiendid kognitiiv-käitumuslikust teraapiast uskumusega, et nad suudavad kontrollida seda, kuidas nad ebaõnnele reageerivad. Muutus optimismi suunas on muutus depressioonist eemale ja just see on see, mis teeb Seligmani meetodid kognitiiv-käitumusliku teraapia jaoks nii kasulikuks.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kui ei ole muul moel viidatud, pärinevad kõik mõistelised andmed ja meetodid mainitud raamatust.
  2. Bad psychiatric policy and the Afghan massacre. Fox News, 14.03.2012.
  3. Discovery Health 1997.
  4. 4,0 4,1 Schulman 1999.
  5. Ylivisaker & Feeney 2002.
  6. Seligman töötas selle programmi kallal koos Vanderbilt'i Ülikoolis töötanud psühholoogi Steven Holloni ja New Jersey'i Meditsiini ja Hambaarstiteaduse Ülikoolis töötanud psühhiaatri Arthur Freemaniga, kasutades selleks Albert Ellise poolt välja töötatud ABC-mudelit.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]