Pohla kasvukohatüüp
Pohla kasvukohatüüp (PH) (Vaccinum vitis-idaea site type) [1] on laialdaselt levinud lavamaadel, mõhnastikel, nõlvadel ja kõrgustikel. [2] Pohla kasvukohatüüp käib palumetsade tüübirühma alla. [3] Eestis leiab neid metsaalasid peamiselt Lõuna- ja Kagu-Eestis, lisaks saartel ja Põhja-Eestis, vähem on leida Kesk-Eestis. [1] Samuti kuulub pohla kasvukohatüüp II rühma jahiulukite elupaikade tüübirühma. [4]
Mullad[muuda | muuda lähteteksti]
Pohla kasvukohatüübi muldade lähtekivimiks on tüüpiliselt tüsedad, erineva päritoluga peeneteralised liivad, mis sisaldavad saviliiva või liivsavi vahekihte. Iseloomulikud nõrgalt või keskmiselt leetunud leedemullad. (LI-LIII) Metsakõdukiht on umbes 3-7 cm ning leethorisont kuni 20 cm. Reaktsioonilt on muld happeline (pHKCl 3.5-5.5), küllastusaste on madal kuni 25%) [2]
Alusmets[muuda | muuda lähteteksti]
Alusmets tüüpiliselt väga hõre või puudub, esineda võib kadakat, kuuski ja pihlakat. [5]
Alustaimestik[muuda | muuda lähteteksti]
Üldiselt on liigivaene. Puhmastest esinevad pohl, mustikas ja harva kanarbik. [1] Samblikurinne suhteliselt hästi arenenud ning moodustab pideva katte. [5] Sinna alla lähevad näiteks palusammal, harilik laanik, lainjas kaksikhammas ja lehviksammal. [2] Rohurinne on hõre, leiduda võivad palu-härghein, võnk-kastevars, karvane piiphein, leseleht ja kilpjalg. [2] Põõsarinne suhteliselt liigivaene, mõned liigid, mida leidub, on kadakas, harilik vaarikas ning harilik pihlakas. [2]
Oluline taimekooslus[muuda | muuda lähteteksti]
Tähtsaim taimekooslus pohla kasvukohatüübis on pohlamännik (Vaccinio vitis-idaeo-Pinetum) ehk Vaccinium vitis-idaea pine forest. [2] Pohlamännik on väga mitmekülgne metsatüüp, kust võib leida majapalki, seeni ja marju. [1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Lõhmus, E. (2004). Eesti metsakasvukohatüübid. Tartu: Eesti Loodusfoto.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 J, Paal. (1997). Eesti taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsioon. Tallinn: Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus.
- ↑ Masing, V., Tooming, H., Reintam, L., Aruksaar, H., Frey, T. (1979). Botaanika III. Tallinn: Valgus.
- ↑ Jahimaakorraldusjuhend. (2003). RTL 2003, 63, 891. https://www.riigiteataja.ee/akt/582607 (5.06.2023)
- ↑ 5,0 5,1 Põllendik, P. Laheranna 1,5-8 haljastuse hinnang