Plahvatusohtlike esemete likvideerimine

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Plahvatusohtlike esemete likvideerimine (inglise keeles Explosive Ordnance Disposal, lühend EOD) on protsess, mille käigus tehakse ohtlikke veel lõhkemata lõhkekehi kahjutuks.

Protsessi esimeseks etapiks on tuvastada selliste lõhkekehade asukoht. Peale tuvastamist tuleb objekt identifitseerida – määrata lõhkekeha positsioon, sügavus ja iseloom – ning leida ligipääs objektile. EOD ülesanne on hinnata lõhkekehast tulenevat riski, võimaliku kahju ulatust ning võtta kasutusele vajalikud kaitsemeetmed. Lõhkekeha tuleb kahjutuks teha nii, et see kellelegi enam ohtu ei kujuta.

Kuna valesti kasutatud lõhkemoona ohutuks tegemine sai alguse miinitõrjest, siis kasutatakse selle kirjeldamiseks sageli terminit demineerimine (ingliskeelne vaste mine action). Ometi on tänapäeval õigem öelda EOD (Explosive Ordnande Disposal) ehk plahvatusohtlike esemete likvideerimine, sest demineerimine ehk miinide kahjutukstegemine on vaid üks osa kogu EOD-st.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäevase EOD algusaastaks loetakse 1939. aastat, kui Ühendkuningriigi mereväel õnnestus kahjutuks teha sakslaste magnetiline miin. 1940. aastal alustati USA, Ühendriikide mereväe ja Ühendriikide merejalaväe EOD-alast treenimist Suurbritannias. Ameerika Ühendriigid ei olnud sel ajal veel sõjas, kuid tegutsesid aktiivselt selleks valmistumisega. Eeldati, et sõja korral pommitatakse linnu, ning seetõttu pöörati lõhkekehade kahjutuks tegemise oskusele tähelepanu. Ameerika Ühendriikides otsustati nii militaar- kui ka tsiviillõhkekehade kahjutuks tegemine jätta sõjaväelaste hooleks. Selle tagamiseks loodi juba 1941. aastal mitu sellele keskenduvat kooli.[1]

Eestis algas EOD arendamine 1992. aastal, kui loodi esimesed demineerimisrühmad. Esialgu lahingumoona kahjutuks tegemisega tegelenud rühmadest arenes kiirelt välja laiapõhjaline struktuur, arendati välja võimekus pommiohutöödega tegelemiseks. Selle saavutamisel kasutati välisriikide abi, kuid juba 2002. aastal osaleti missioonidel Afganistanis ja 2008. aastal oldi esimese tegutseva üksusena Gruusias kohal. Tänapäevaks iseloomustab Eesti EOD rühmi struktureeritus, kiire reageerimine ja paindlikkus.[2]

Konventsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Tsiviilelanike elude kaotamise vähendamiseks on loodud mitmeid rahvusvahelisi seadusi ning konventsioone. Neist tähtsaimad on APMBC (Anti-Personnel Mine Ban Convention), CCM (Convention on Cluster Munitions) ja CCW (Convention on Certain Conventional Weapons), mis hõlmavad kõiki ÜRO riike.[3]

CCW põhline kondikava võeti esmakordselt arutusele 1980. aastal ning hiljem on sellele lisandunud erinevaid valdkondi hõlmavaid protokolle. CCW on kõigi selliste dokumentide aluseks, sest selle protokollid sätestavad täpselt paljude tavapäraste relvade kasutamise rahvusvaheliselt aktsepteeritud piirid. See juhindub peamiselt kaasaegse sõjapidamise põhimõtetest, mis eristavad selgelt tsiviil- ja militaarisikud ning taunivad põhjuseta tekitatavaid kahjustusi elanikkonnale ja keskkonnale. Esialgse kokkuleppe loomisel oli üheks eesmärgiks ka Külma sõja käigus toimunud võidurelvastumise lõpetamine. CCW protokollid käsitlevad järgmisi teemasid:

  • röntgeni abil tuvastamatud relvad ja killud
  • maamiinid, püünismiinid ja muu
  • süüterelvad
  • pimestavad laserrelvad
  • plahvatusohtlikud sõjajäänukid

APMBC võeti esmakordselt vastu 1997. aastal ja rakendati 1999. aastal. See keskendub sellise lõhkemoona kasutamise, kogumise, tootmise ja transpordi keelustamisele, mille otsene eesmärk on inimeste vigastamine ehk mis on mõeldud plahvatama inimeste läheduses või inimese puute tulemusena. Konventsioon ei hõlma moona, mis on mõeldud plahvatama kokkupuutel sõidukiga, sõiduki läheduses või demineerimise katsel. Samuti pööratakse tähelepanu vastava moona ohutu hävitamise põhimõtetele.[4]

CCM võeti vastu 2008. aastal ja rakendati 2010. aastaks. Põhimõtetelt sarnaneb see APMBC ja CCW-ga, tegeledes samuti tsiviilisikute kaitsega, kuid keskendub spetsiifilisemalt kobarmoonale (osamoonale). Selle konventsiooni loomise peamise põhjusena on välja toodud, et eeldatust erinevalt töötavad või hüljatud kobarpommid ohustavad eriti tsiviilisikuid, nende seas naisi ja lapsi ning võivad kahjustada majanduslikku ja sotsiaalset arengut. Samuti võib kobarpommide kasutamine aastateks pidurdada konfliktijärgseid taastamisprotsesse, seda nii pagulaste tagasipöördumise kui humanitaarabi osutamise raskendamise näol. Eraldi on rõhutatud ka seda, et plahvatuste tagajärjel vigastatuid ei tohi vigastuse põhjustanud lõhkemoona tüübi põhjal diskrimineerida.[5]

EOD ehk plahvatusohtlike esemete likvideerimine[muuda | muuda lähteteksti]

EOD tähendab lõhkemoona avastamist, tuvastamist, hindamist ja ohutuks tegemist. EOD-operatsioonide käigus on leitud miine, laskemoona, suurtükiväe mürske, rakette, lennukipomme ja palju muud. Konfliktidest alles jäänud lõhkemoonaga võib kokku puutuda erinevatel juhtudel, näiteks lõhkemata ja hüljatud lahingumoona näol või peale lõhkemoonalao plahvatust selle ümbruses.[6]

Lisaks lahtisele põletamisele ja lahtisele lõhkamisele (OBOD – open burning and open detonation) on lõhkekehade kahjutustamiseks palju muidki mooduseid. Sellised on näiteks:

  • suletud põletamine (closed burning)
  • piiratud lõhkamine (contained detonation)
  • manuaalne lahtivõtmine (manual disassembly)
  • mehaaniline lahtivõtmine (mechanical disassembly)
  • robootiline lahtivõtmine (robotic disassembly)
  • väga madala temperatuurini jahutamine (cryofracture)
  • veega lõikamine (hydro-abrassive cutting)
  • veega läbipesemine (water jet washout)
  • mikrolainetega lõhkeaine kahjutuks tegemine (microwave explosive melt-out)

Tänu kogemustele, mis on saadud konfliktide lahendamise olukorras, on mitmed lõhkekehadega tegelevad organisatsioonid hakanud kasutama oma oskusi, et minna kaugemale kui lihtsalt miinide ja muu sõjategevuse jäänuklõhkekehade tõrje, millest kõik alguse sai. Need organisatsioonid tegelevad nüüd ka ohtudega, mida põhjustavad väikesed kerged relvad (SALW) ja laskemoon. Enamasti on selline tegutsemine vastus mõne riigi palvele.[6]

EOD-d võib liigitada mitmel erineval moel. Üheks võimaluseks on jagamine käsitletava lõhkemoona olemuse järgi konventsionaalseks lõhkemoonaks ja isetehtud lõhkeseadeldisteks (IED). Teine võimalus on jagada militaartegevusega seotud (miinivälja demineerimine) ning humanitaarsuunitlusega EOD-ks.

Humanitaarne EOD[muuda | muuda lähteteksti]

Humanitaarne EOD on selline EOD liik, mis tegeleb kannatada saanud piirkondade taas elukõlblikuks muutmisega. Kasutada võib näiteks terminit lausdemineerimine, mis on plaaniline demineerimistöö kindlapiirilise maa-ala puhastamiseks maamiinidest ja plahvatusohtlikest sõjajäänustest vastavuses IMAS (International Mine Action Standards) nõuetega, mis kehtivad rahvusvahelisel demineerimistööl. Rääkides humanitaarsest EOD-st tuleb enamasti tegemist teha sõjaaegse plahvatusohtliku materjali kahjutuks tegemisega, lõhkemoona ladude turvaliseks muutmisega või lõhkemoona laos toimunud plahvatuste tagajärgede likvideerimisega. Suur probleem on lõhkemata lahingumoon (Unexploded Ordnance – UXO ) ja mahajäetud lahingumoon.[6]

Pommiülikond (ka EOD ülikond) on raske kogu keha kattev ülikond, mis on loodud pommi plahvatamisel kiiresti vabanevale rõhule ja kildudele vastu pidama ning seda kasutatakse üldiselt vaid humanitaarses demineerimises. Erinevalt ülakehale keskenduvast kuulivestist või killukaitsest peab pommiülikond kaitsema kogu keha, sest pommi plahvatamisega kaasnev võib mõjutada kogu organismi. Vajaliku kompromissina on täpsuse nimel katmata demineerija käed. Elutähtsate organite kaitsmiseks on ülikond ehitatud nii, et selle plaadid kattuks. EOD algusaegadel ei kasutatud pommiülikonda, sest tihti pidi lõhkemoonani pääsemiseks rasket füüsilist tööd tegema ja tolleaegse tehnoloogiaga ei oleks ka ülikond demineerijat plahvatuse korral päästnud. Esimesed pommiülikonnad olid tehtud kevlarist, kuid 1990. aastatel tehtud uurimustest selgus, et selline ülikond ei kaitse keha lööklaine eest, ning demineerijad võisid näiteks kopsurebendite tõttu surra. Tänapäevastes pommiülikondades on kevlar endiselt kasutusel, kuid sellega koos on kihtidena ka lööklainet summutav vaht ja plastik. Lisaks keha kaitsmisele peab pommiülikond vastama ka töö spetsiifikast tulenevatele nõudmistele. Ülikond peab võimaldama peent motoorikat ja vaba liikumist, toestama pead ja selgroogu, olema hädaolukorras kiiresti eemaldatav, kaitsema kandjat kuumuse eest ning olema piisavalt kerge. Tehnoloogiate arengule vaatamata võivad pommiülikonnad endiselt olla väga rasked ja palavad ning seetõttu kantakse neid tavaliselt alles siis, kui kahtlane objekt on identifitseeritud. [7]

Veealune EOD[muuda | muuda lähteteksti]

Kasvavad probleemid sõdadest jäänud plahvatusohtliku materjaliga rahvusvahelistes vetes on põhjustanud rahvusvaheliste plahvatusohtlike esemete likvideerimise standardite arendamise ning kogemuste jagamise EOD operatsioonidel.[8]

Sõjad ja mõtlematu sõjajärgne lahingmoona vette heitmine on viimase sajandi jooksul põhjustanud rahvusvaheliste vete täitumist plahvatusohtlike esemetega (EO – Explosive Ordnance). Selle probleemi suurimateks põhjustajateks on olnud:

  • sõjaväe õhu- ja mereväe pommitamised
  • mereväevastaste miinide külvamine
  • sõjavägede laskerajad
  • lõhkemoona vette heitmine
  • laevade ja lennukite vrakid

Kuna veekogude-äärsed ehitusprojektid laienevad ning veealuse keskkonna avastamine kasvab samuti, puututakse üha enam kokku ühel või teisel moel vette sattunud lõhkemoonaga. Varem võisid veesiseseid lõhkekehasid eemaldada vaid sõjavägede allüksused, kellel oli vastav luba ning kvalifikatsioon. Mitmel pool maailmas on nüüdseks ka eraorganisatsioonid ja firmad saanud loa selliste ohupiirkondade puhastamiseks ning ohutumaks muutmiseks.[8]

Kuigi sõjavägi ning naftatööstus on viimase aastakümne jooksul välja arendanud veealuseid vaatlustehnoloogiaid, mis on suutelised tajuma ning kaardistama veealuseid lõhkekehasid, siis treening, kogemus ja kvalifikatsioon, mis on sellise operatsiooni jaoks vajalik, on sageli puudulik. Sukeldumisoperatsioonid vajavad samuti palju treeningut ning kogemust.[8]

SD – lõhkemoonalao plahvatus[muuda | muuda lähteteksti]

Hoolimata rahvusvaheliste organisatsioonide tööst plahvatusohu vähendamiseks lõhkemoonaladude läheduses, tuleb plahvatusi aeg-ajalt endiselt ette, põhjustades surma ning suuri kahjustusi omandile ja keskkonnale. Suured lõhkemoona kogused võivad saada ohtlikuks, kui nende hoiustamise asukoha riskitase tõuseb või kui need satuvad pahatahtlike plaanidega organisatsioonide kätesse.[9]

Maamiinide keelu konventsiooni (APMBC) ja kobarmoona konventsiooni (CCM) kohaselt on kõik allkirjastanud riigid kohustatud hävitama kõik oma inimestevastased miinid ja kobarmoona. Kahjuks keelavad need kaks lepingut ära vaid väikese osa lõhkemoonast, mida hoiustatakse lademetes. Sellised lõhkeainelaod võivad olla ohtlikud ja ebastabiilsed. See probleem esineb eriti tugevalt riikides, kus ei pöörata kuigi palju tähelepanu lõhkemoona turvalisele hoiustamisele ja kasutamisele.[9]

Plahvatused lõhkemoonaladude piirkonnas võivad kaasa tuua suuri inimkaotusi, tõsiseid kahjustusi infrastruktuurile ja saastada suuri alasid paisates keskkonda lõhkemoona ja kahjulikke kemikaale. Aja jooksul võib lõhkemoon ka lekkima hakata ning sel viisil levitada suurel hulgal aineid, mis võivad põhjustada tulekahju- või plahvatusohtu.[9]

ASM – lõhkemoona ohutu kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Lõhkemoonaladude tekitatud riski vähendamiseks on ülioluline luua tõhus lõhkemoona ohutu kasutamise protokoll (ASM) ja suurte koguste lõhkekehade kahjutuks tegemise plaan. Efektiivne lõhkekehade ohutuse juhend päästab elusid ning aitab hoida keskkonda turvalisena. ASM ja lõhkemoona ladude ohutuse kontrollimine on omavahel ühendatult lõhkemoona ohutu käsitsemise aluseks.[10]

Lõhkemoona ohutu kasutamise protokoll (ASM) on loodud, et lõhkekehadega oleks võimalik töötada efektiivselt ning samas turvaliselt, ükskõik, kas tegemist on moonalaoga või üksiku sõjast järele jäänud lõhkekehaga. Selle eesmärk on minimeerida kahjustusi inimestele, omandile ja keskkonnale ning vähendada plahvatusohtu. Lõhkemoona ohutu kasutamise protokolli põhilised elemendid on

  • olukorra hindamine ja turvaliste lõhkemoonaladude arendamine;
  • lõhkemoona ohutu kasutamise korra tutvustamine, milles on kirjas olulised protseduurid ja õpetused, kuidas hoiustada lõhkemoona turvaliselt ja kontrollitult.

Efektiivne ASM hõlmab turvalise hoiustamise, jälgimise, transpordi ja likvideerimise õpetusi. Selle raames on kindlustatud, et kõik hooned ja varustus on turvaline ning vastab rahvusvahelistele standarditele. Kui neid standardeid ei järgita, siis võetakse kohe kasutusele meetmed, et olukorda parandada. Inspekteerimise abil otsitakse välja potentsiaalselt ohtlik lõhkemoon ning likvideeritakse enne, kui see saab muutuda reaalseks ohuks.[10]

ASM kindlustab ka, et tegevused, mida tehakse lõhkemoona lao ümbruses oleksid kontrollitud, regulatsioonidega kooskõlas ning et neid teeksid selleks kvalifitseeritud inimesed. Õpetades kohalikke töölisi tegema vajalikke toiminguid vastavalt protokollile kindlustatakse, et tulevikus, kui rahvusvaheline kontroll on lahkunud, jätkub tegevus ohutusreeglitele vastavalt.[10]

Lõhkekehade protokolli eesmärk on vähendada riski, mis on seotud lõhkekehade ning sõjast jäänud plahvatusohtlike objektidega. Kohtades, kus sellised objektid takistavad konfliktijärgset taastumist, tähendab lõhkekehadega töötamine ka sotsiaal- ja humanitaarabi andmist. See tähendab inimeste turvalisuse suurendamist ja relvastatud vägivalla vastu suunatud tegevust.[10]

Militaar-EOD – miinivälja demineerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Militaar-EOD on selline lõhkemoonaga tegelemine, mis toimub reaalsetel sõjalistel eesmärkidel lahingutegevuse või sõjaliste operatsioonide käigus. Demineerimine kui sõna ongi alguse saanud just sellest alaliigist – miinivälja kahjutuks tegemine sõjalisel otstarbel.[2]

Konventsionaalne lõhkemoon ja lõhkeseadeldis[muuda | muuda lähteteksti]

Konventsionaalne ehk tavapärane lõhkemoon on kehtestatud tehnilistele nõuetele vastav, tööstuslikult toodetud, sõjategevuses sh õhkimisel kasutatav toode, mis reeglina sisaldab lõhkematerjali, pürotehnilist või süüteainet, tuuma-, bioloogilist, radioloogilist või muud ohtlikku ainet.[2]

Lõhkeseadeldis (IED – Improvised Explosive Device) on lõhkematerjali ja/või muud plahvatusohtlikku ainet sisaldav, plahvatust esile kutsuv, käivitusmehhanismi või -süsteemiga varustatud improviseeritud ese või toode, ka süüteseadeldis. Selliste lõhkeseadeldiste likvideerimist nimetatakse IEDD (Improvised Explosive Device Disposal) ehk isetehtud lõhkekehade likvideerimine.[2]

Standardid IMAS ja GICHID[muuda | muuda lähteteksti]

On olemas kogumik ülemaailmseid juhiseid, et korraldada tõhusat lahingmoona käsitlemise korda ning aidata selle tõlkimist erinevatesse keeltesse. Lõhkekehade käsitlemise protokoll on välja töötatud, et parandada ohutust ja tõhusust lõhkekehadega toimetamisel ning et luua üldtunnustatud ja pidev lahendus lõhkekehadega seotud operatsioonidel. Need standardid loovad juhtnöörid, põhimõtted ja vahel ka rahvusvahelised nõudmised.

IMAS – International Mine Action Standards[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvusvaheline lõhkemoonaga tegutsemise standard (IMAS – International Mine Action Standards) loob juhised, seab paika põhimõtted ja mõnel juhul ka defineerib rahvusvahelised nõudmised ja täpsustused lõhkemoonaga ümberkäimiseks. Need standardid on loodud, et muuta lõhkemoonaga ümberkäimine ohutumaks, efektiivsemaks ja kvaliteetsemaks. Lisaks sellele edendatakse üldtuntud ja järjepidevat lähenemist plahvatusohtlike esemetega seotud operatsioonidel. IMAS on mõeldud põhiliseks juhtnööriks, mida järgida riiklikku lõhkemoonaga ümberkäimise protokolli arendades ja treenides.[6]

IMAS-i jälgib ja arendab tehniline komisjon, mida abistavad rahvusvahelised, riiklikud ja mitteriiklikud organisatsioonid. Seda protsessi kontrollib ja jälgib GICHD.[6]

GICHD – humanitaarne demineerimine[muuda | muuda lähteteksti]

GICHD (Geneva International Centre for Humanitarian Demining) on organisatsioon, mis pakub rahvusvahelist humanitaarabi ning tegeleb aktiivselt lõhkemoona käsitlemise ning sellega seotud sotsiaalsete probleemidega. Nende eesmärgiks on plahvatustes kannatada saanud või lõhkemoona tõttu ohtlikuks muutunud alade parendamine nii, et nendesse kohtadesse saaks tagasi tuua tsiviilelu. GICHID edendab rahvusvaheliste lõhkekehadega toimimise standardeid. Veel treenib GICHD EOD-ga seotud inimesi ning annab nõu, kuidas lõhkemoonaga kõige paremini ümber käia.[6]

Mõisteseletused[muuda | muuda lähteteksti]

Lahingumoon (munition) on kehtestatud tehnilistele nõuetele vastav, tööstuslikult toodetud, sõjategevuses sh õhkimisel kasutatav toode, mis reeglina sisaldab lõhkematerjali, pürotehnilist või süüteainet, tuuma-, bioloogilist, radioloogilist või muud ohtlikku ainet;

Lausdemineerimine on plaaniline demineerimistöö kindlapiirilise maa-ala puhastamiseks maamiinidest ja plahvatusohtlikest sõjajäänustest vastavalt IMAS (International Mine Action Standards) nõuetele, mis kehtivad rahvusvahelisel demineerimistööl.

Lõhkematerjal on lõhkeaine ja lõhkeainet sisaldav ese või toode.

Lõhkeseadeldis (IED) on lõhkematerjali ja/või muud plahvatusohtlikku ainet sisaldav, plahvatav laskemoon;

Lõhkemata lahingumoon (Unexploded Ordnance – UXO) on moon, mis on olnud süütelaenguga, sütikuga varustatud, lahinguks valmis seatud või muul viisil ette valmistatud relvakonfliktis kasutamiseks ja kasutusel olnud.

Mahajäetud lahingumoon on moon, mida ei ole kasutatud relvakonfliktis, mille üks relvakonflitust esile kutsuv, käivitusmehhanismi või -süsteemiga varustatud improviseeritud ese või toode, ka süüteseadeldis.

Lõhkekeha (explosive ordnance) on plahvatusohtlik lahingumoon, välja arvatud käsitulirelvadekti (?) osalistest on jätnud maha või minema visanud ja mis enam ei ole selle osalise kontrolli all, kes selle maha jättis või minema viskas.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]