Placita philosophorum

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

"Placita philosophorum" ("Filosoofide arvamused") on Hermann Dielsi arvates umbes 150. aastal koostatud vanakreekakeelne doksograafiline teos. Autorit nimetatakse Pseudo-Plutarchoseks, sest varem omistati teos Plutarchosele. Dielsi arvates on raamatu aluseks 100. aasta paiku koostatud Aetiose teos.

Tõlge[muuda | muuda lähteteksti]

Autori eessõna[muuda | muuda lähteteksti]

(874d) Kavatsedes esitada füüsikaõpetuse, peame kohe alguses kõige pealt filosoofiauurimise osadeks jagama, et näha, mis on ja mitmes osa on (874e) füüsikakirjeldus. Ja stoikud ütlesid, et tarkus on nii jumalike kui ka inimlike asjade teadmine, filosoofia aga on kohase kunsti harjutamine, kohane aga on üle kõige voorus, voorus on aga kolmesugune: füüsiline, eetiline, loogiline. Sellepärast on kolmeosaline ka filosoofia, nimelt füüsika, eetika ja loogika. Ja füüsika on siis, kui me uurime maailma ja maailmas olevaid asju, eetika tegeleb inimeluga ja loogika mõtlemisega, viimast nimetatakse ka dialektikaks. (874f) Nii Aristoteles, Theophrastos kui ka peaaegu kõik peritateetikud jagasid looduse niimoodi. Täiuslik mees peab teoretiseerima seda, mis on, ja praktiseerima seda, mida peab. Seda on võimalik näha ka järgnevast. Keegi küsib, kas päike on elukas või ei ole, [sest ta paistab olevat]; selle küsimuse esitaja on teoreetik. Ta ei vaatle ju midagi enamat kui olevat. Samamoodi küsitakse, kas maailm on piiritu ja kas väljaspool maailma on midagi. See on ju kõik teoreetiline. (875a) Küsitakse jälle, kuidas elada ja kuidas lapsi kasvatada ja kuidas valitseda ja kuidas seadusi anda. Seda kõike küsitakse ju tegutsemise pärast. Ja niisugune on praktiline mees.

Esimene raamat[muuda | muuda lähteteksti]

1. peatükk. Mis on loomus[muuda | muuda lähteteksti]

Et meil seisab ees vaadelda loomuslikke asju, tuleb kõigepealt selgitada, mis loomus on. On ju kohatu rääkida loomusest ja mitte teada teda ennast, loomuse tähendust. (875b) Aristotelese järgi on loomus see, milles on liikumise ja paigalseisu alge esmaselt, mitte sattumuslikult. Sest kõiki nähtavaid asju, mis ei ole juhuslikud ega paratamatud ega ole jumalikud ega jumaliku põhjusega, öeldakse loomuslikeks ja neil öeldakse olevat omaenda loomus. Nagu näiteks maa, tuli, vesi, õhk, taimed, elukad. Edasi need sündivad asjad: vihmad, rahed, piksenooled, tormid, tuuled. Neil on ju mingi alge. Ükski neist ei ole ju igavene, vaid nad sünnivad mingist algest. Ja nendel, nagu näiteks elukatel ja taimedel, on tekkimise alge. Ja nendes on tõesti loomus esmane alge, mitte ainult liikumise, vaid ka paigalseisu oma. (875c) Sest kõik, mis saab liikumise alguse, võib saada ka lõpu. Sellepärast ongi loomus liikumise ja paigalseisu alge.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]