Kääbus-nahkhiir

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Pipistrellus pipistrellus)
Kääbus-nahkhiir

Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Käsitiivalised Chiroptera
Sugukond Nahkhiirlased Vespertilionidae
Perekond Pipistrellus
Liik Kääbus-nahkhiir
Binaarne nimetus
Pipistrellus pipistrellus
(Schreber, 1774)

Kääbus-nahkhiir (Pipistrellus pipistrellus) on nahkhiirlaste sugukonda kuuluv käsitiivaline. Ta on Eestis arvatud II kaitsekategooriasse (2012).

Mõõtmed[muuda | muuda lähteteksti]

Kehakaal 4–7 g, tüvepikkus 36–51 mm, küünarvarre pikkus 28–32 mm, tiibade siruulatus 180–240 mm

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Kääbus-nahkhiir kuulub koos sama mõõtu pügmee-nahkhiirega Euroopa väiksemate nahkhiireliikide hulka. Selgmine pool tume- või punakaspruun, kõhtmine pool on selgemisest vaid pisut heledam ning värvuselt kollakas- või hallikaspruun. Nägu, kõrvad ja traagus on tumepruunid. Kõrvad on kolmnurksed, lühikesed ja ümara otsaga, traagus lühike ümara otsaga ning pisut sissepoole pööratud. Sabalennus on erinevalt pargi-nahkhiirest karvane vaid kehale lähedal. Hambaid on 34 (I 2/3, C 1/1, P 2/2, M 3/3). Hea määramistunnus on Pipistrellus-nahkhiirte puhul viienda sõrme ja küünarvarre vahel oleval lennunahal soontest moodustuv muster (joonis).

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Levila ulatub Hispaaniast ja Iirimaast Ida-Hiinani, kuigi Aasias on levila katkendlik. Lõunapiir ulatub Põhja-Aafrika, Süüria ja Iraanini, põhjapiir Lõuna-Soome ja -Rootsini; levinud ka Põhja-Šotimaal. Euroopas tavalisemaid ning arvukamaid nahkhiireliike, keda leidub üle kogu Mandri-Euroopa ning Briti saartel. Kääbus-nahkhiir eristati teisikliigist pügmee-nahkhiirest alles 1990. aastate lõpul ning seetõttu ei pruugi tema levila ulatus veel täielikult teada olla. Eestis on kääbus-nahkhiir haruldane liik, sest tegu on levila põhjaservaga. Enamik leiualasid paikneb Ida- ja Lõuna-Eestis, kuid teda on kohatud ka Põhja-Eestis, läänerannikul ja Saaremaal.

Elupaik[muuda | muuda lähteteksti]

Elupaiga poolest väga paindlik liik. Võimaluse korral eelistab puude- ja veekogurohkeid alasid, kuid Kesk- ja Lääne-Euroopas leidub peaaegu igat tüüpi elupaikades kesklinnast metsadeni. Tavaliselt lendab piki lineaarseid objekte (hekid, metsaservad jm), ent võib ületada ka avatud alasid. Eestis on kääbus-nahkhiir elualade suhtes valivam: teda on leitud peamiselt veekogude läheduses paiknevate metsade ümbrusest ja parkidest, sobiva elupaiga leidumisel võib teda siiski kohata ka linnades.

Eluviis ja käitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Öise aktiivsusega loom, kes veedab päeva varjepaikades. Nendena kasutab mitmesuguseid hoonetes leiduvaid tühimikke ja nahkhiirte varjekaste. Ühte varjepaika võib asustada 50–250 isendist koosnev poegimiskoloonia. Isasloomad veedavad suve üksikult. Varjepaiku võidakse jagada põhja-nahkhiire, pargi-nahkhiire, tiigi-, tõmmu- ja habelendlasega. Kääbus-nahkhiir on rändliik, kelle talvitusalad asuvad ilmselt Kesk- ja Lääne-Euroopas. Eestis ja lähialadel rõngastatud kääbus-nahkhiirte taasleide ei ole teada. Mujal Euroopas kogutud andmed näitavad, et suurem osa isendeid ei rända kaugemale kui 10–20 km, kuid teada on ka üle 1000 km pikkusi rändeid. Eestis võib kääbus-nahkhiirt kohata maist septembrini. Kabli linnujaamas tehtud nahkhiirte rändevaatluste põhjal jääb 90% registreeringutest 20. juuli ja 30. augusti vahele. Igal aastal registreeritavate kääbus-nahkhiirte väikse arvu tõttu võivad rände ajalised piirid olla siiski erinevad. Lähim teadaolev talvituskoht asub Leedus Klaipedas, kus seda liiki on registreeritud ühel korral.

Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Põhilise osa toidust hõlmavad väikesed kahetiivalised, oluline osa on suru- ja pistesääsklastel. Väiksemal hulgal võib toidus leida ka mitmesuguseid muid väikseid putukaid.

Sigimine ja areng[muuda | muuda lähteteksti]

Paarituvad augustis-septembris. Sellel ajal hõivavad isasloomad paaritumisvarjepaiku, kuhu meelitatakse mängulennul spetsiaalseid häälitsusi tehes kuni 10 emasloomast koosnev haarem. Viljastumine toimub kevadel pärast talveunest ärkamist. Tiinuse ja järglaste kasvatamise ajaks kogunevad emasloomad poegimiskolooniatesse, mis asuvad tavaliselt hoonete pragudes. Kolooniad kogunevad mais ning koosnevad 50–250 isendist. Järglased sünnivad juunis-juulis, neid on tavaliselt 1 või 2. Noorloomad arenevad kiiresti ning iseseisvuvad 3–4 nädala vanuselt. Pärast poegade lennuvõimestumist kolooniad hajuvad. Enamik loomi saavutab suguküpsuse esimeseks sügiseks.

Koht ökosüsteemis[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis vähearvukas; kuna ta elab siin oma levila põhjapiiril, ei pruugi väike arvukus olla põhjustatud liigi halvast seisundist. Ohustavateks teguriteks võib siiski ilmselt pidada häiringuid varjepaikades. Kuna tegu on rändliigiga, võivad mõju avaldada ka muutused rändeteedel, kuid nende mõju kohta on siiani vähe teavet.

Staatus[muuda | muuda lähteteksti]

Kuulub Eesti looduskaitseseaduse järgi II kaitsekategooriasse, Euroopa loodusdirektiivi IV lisasse, Berni konventsiooni III lisasse ning Bonni konventsiooni II lisasse. Ühtlasi on kaitstud Euroopa nahkhiirte kaitse lepinguga (EUROBATS).

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]