Külmakühm
Külmakühm ehk pingo ehk hüdrolakoliit on igikeltsatekkeline positiivne pinnavorm.
Külmakühm on jäise tuumaga kühm külmunud mineraalses pinnases. Sama nähtust orgaanilistes setetes ehk turbas nimetatakse palsaks. Siin on väike terminoloogiline segadus, sest kirjanduses võib kohata ka vastupidist olukorda, st pingo ehk külmakühm turbas ja palsa mineraalmaal.
Külmakühm tekib seepärast, et vesi külmudes paisub. Igikeltsa aktiivsesse ehk suvel sulavasse horisonti võib suvel teatud kohtadesse (nõgudesse) koguneda suurel hulgal vett, mis külma aastaaja saabudes külmub ja paisub ning seeläbi maapinda kergitab. Järgmisel suvel jääkeha sulada ei jõua, kuid tema ümber koguneb veel rohkem vett, mis talvel maapinda veelgi kergitab. Mõistagi ei saa selline tsükkel igavesti jätkuda. Kuna maapind on rabe, muutub ta lõheliseks ning avab seega tee kiirele sulamisele suvel. Külmakühmud on lühiajalised nähtused, mille eluiga võib ulatuda kuni kümne aastani.
Külmakühmude koguarv on umbes 5000. Suurima külmakühmude esinemistihedusega ala on inuiti asula Tuktoyaktuki lähedal Kanada loodeosas, kus paikneb umbes 1350 pingot.[1] Lisaks esineb pingosid mujal Kanada põhjaosas, Alaskal, Venemaa põhjaosas, Teravmägedel ja Gröönimaal. Üksikuid pingosid on kirjeldatud ka Mongoolias ja Tiibetis.
Üheaastased külmakühmud on suhteliselt väikesed – 1–2 meetrit kõrged. Mitmeaastased võivad aga kasvada enamasti 30–40 meetri kõrguseks. Suurimate külmakühmude kõrgus on ületanud 50 meetrit ja diameeter 600 meetrit. Pingode maht võib ulatuda üle miljoni kuupmeetri.[2]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Mackay, J. R. (1998). Pingo growth and collapse, Tuktoyaktuk Peninsular area, western arctic coast, Canada: a long-term field study. Géographie phisique et Quaternaire, 52. Lk 271-323.
- ↑ Gurney, Stephen. D. (2004). Pingo. Entsüklopeedias A. S. Goudie (Toim.), Encyclopedia of Geomorphology. Routledge. Köide 2. Lk 782–784. ISBN 041527298X