Peter Karl Ott von Bátorkéz
Peter Karl Ott von Bátorkéz (sünninimega Peter Karl von Ott; 1738 – 10. mai 1809) oli Ungari päritolu Austria väejuht ja vabahärra, kes osales Prantsuse revolutsioonisõdades.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Peter Karl Ott von Bátorkéz sündis 1738. aastal Esztergomis.[1] Ta liitus 1756. aastal sõjaväega ning sai jalaväerügemendis nr. 57 lipnikuks. Ta osales seitsmeaastases sõjas. 1760. aastal sai ta Liegnitzi lahingus pähe haavata. Hiljem ülendati ta Pálffy husaarirügemendis nr. 7 leitnandiks. 1777. aastal sai ta Kalnoky husaarirügemendis nr. 17 majoriks.[2]
Austria-Türgi sõja ajal ülendati Ott ooberstleitnandiks. 19. juunil 1788 ründas ligi 2000-meheline Türgi üksus tema positsiooni Brani lossi lähedal. Ott lõi türklaste ülekaalukad rünnakud tagasi. Selle eest edutati ta ooberstiks. Calafati linna vallutamise eest autasustati teda Maria Theresia militaarordeni rüütliristiga. 1791. aastal kingiti talle vabahärratiitel koos perekonnanimega "von Bátorkéz."[3]
Prantsuse revolutsioonisõdade algul, 1793. aastal viidi Ott üle Reini rindele. 17. mail vallutas ta Offenbach-Hundheimi lähedal neli prantslaste kahurit. 1794. aastal ülendati ta kindralmajoriks. Samal aastal viis ta edukalt läbi rünnaku Prantsuse laagrile Famarsi all.[3]
1796. aastal viidi Ott üle Itaaliasse, kus liitus Dagobert Sigmund von Wurmseri armeega ja juhatas Wurmseri avangardi. 11. septembril lõi Ott Cerea all tagasi Prantsuse rünnaku.[4] 12. septembril korraldas ta Castellaros väiksemale Prantsuse üksusele üllatusrünnaku, milles hukkus brigaadikindral Charles-François Charton. 1797. aasta märtsis ülendati Ott feldmarssal-leitnandiks.[3]
1799. aastal teenis Ott Michael von Melase juhatuse all taas Itaalias. Sama aasta juunis osales ta Trebbia lahingus. 18. septembril osales ta kokkupõrkes kindral Paul Grenieri vägedega Savigliano all. 13. oktoobril autasustati teda Maria Theresia militaarordeni komandöriristiga. 1800. aastal piiras ta Genovas sisse André Masséna väe, kes alistus 4. juunil. Viis päeva hiljem kaotas ta Montebello all lahingu Jean Lannesi Prantsuse armeele.[5] 14. juunil juhatas ta Marengo lahingus vasakul tiival korpust.[3]
1801. aastal sai Ott husaarirügemendi nr. 5 inhaberiks, ta läks neli aastat hiljem erru ning suri Budapestis 10. mail 1809.[3]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kasutatud kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Abafi, Lajos. Geschichte der Freimaurerei in Oesterreich-Ungarn. Kd. 2. 1896.
- Boycott-Brown, Martin. The Road to Rivoli. 2001.
- Chrisawn, Margaret Scott. The Emperor's friend - Marshal Jean Lannes. 2001.
- Wurzbach, Constantin von. Ott von Bátorkéz, Peter Karl Freiherr. Biographisches Lexikon des Kaiserthums Oesterreich. Kd. 21. 1870.