Parodontiit
Parodontiit on parodondi ehk hamba kinnituskudede põletikust põhjustatud haiguste raskem vorm,[1] millele eelneb alati gingiviit ehk igemepõletik.[2]
Parodontiit on periodontaalligamenti ja alveolaarluud järk-järgult hävitav põletikuline haigus, mis põhjustab mikroobe sisaldavate igemetaskute tekkimist ning mille ravimata jätmine võib viia hammaste väljalangemiseni. Parodontiidi põhjuseks on hambakatu ehk biokile olemasolu. Parodontiidiravi põhimõtted sarnanevad gingiviidiravi omadega. Gingiviidi korral taastuvad kahjustatud koed ravi tulemusel täielikult, kuid parodontiidi korral mitte.[3]
Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]
American Academy of Periodontology (Ameerika Parodontoloogia Akadeemia) ja European Federation of Periodontology (Euroopa Parodontoloogia Föderatsioon) töötasid 2018. aastal välja parodondi ja implantaate ümbritsevate haiguste klassifikatsiooni. Selle järgi on parodontiit jaotatud kolme suurde gruppi:
1. Nekrotiseeruvad parodondi haigused
- a. Nekrotiseeruv gingiviit
- b. Nekrotiseeruv parodontiit
- c. Nektoriseeruv stomatiit
2. Parodontiit
- a. Staadium (I–IV) – hinnatakse parodontiidi raskuse ja ravikeerukuse põhjal
- b. Ulatus ja jaotuvus – hinnatakse parodontiidi ulatuse järgi
- c. Aste (A–C) – hinnatakse parodontiidi süvenemise kiiruse ja eeldatava ravitulemuse järgi[4][5]
3. Parodontiit kui süsteemse haiguse, kaasasündinud ja omandatud seisundite manifestatsioon
- a. Süsteemsed haigused, mis mõjutavad läbi põletiku parodondi kudede hävimist
- b. Teised süsteemsed haigused, mis mõjutavad parodondi haiguste patogeneesi
- c. Süsteemsed haigused, mis põhjustavad parodondi kudede hävimist, v.a parodontiit[5][6]
Tekkepõhjused[muuda | muuda lähteteksti]
Parodontiidi tekkimise põhjuseks on halb või ebapiisav suuhügieen, mis viib mikroobide kuhjumisele hammastel. Parodontiidi tekkimisega on seotud väga palju erinevaid mikroorganisme, kuid mõned nendest on seotud suurema riskiga. Sellisteks mikroobideks on näiteks Porphyromonas gingivalis, Treponema denticola, Tannarella forsythia, Aggregatibacter actinomycetemcomitans, Campylobacter rectus, Prevotella intermedia ja paljud teised. Kõikidel inimestel olenemata mikroobide esinemisest suuõõnes ei pruugi parodontiiti esineda. Parodontiidi väljakujunemises on oluline osa ka organismi vastuvõtlikkusel haigusele ja välistel teguritel.[7]
Organismi vastuvõtlikkust parodontiidile võivad suurendada erinevad seisundid ja haigused. Näiteks võib diabeedi esinemine mõjutada parodontiidi tekkimist ja kulgu. Diabeet on krooniline haigus, mille korral on suurenenud veresuhkru hulk. Diabeedi korral on parodontiiti haigestumise risk oluliselt suurenenud inimestel, kellel diabeet on kas ravimata või ei ole saadud piisavalt head ravitulemust, ning kelle suuhügieen on halb. Põhjusteks on siin organismi immuunsüsteemi rakkude funktsiooni langus, mis vähendab võimet võidelda bakteritega. Lisaks on suurenenud igemevedelikus oleva glükoosi hulk, mis võib soodustada parodontiiti põhjustavate mikroorganismide paljunemist ning vähenenud on ka koekahjustuste parandamise võime.[8]
Muudeks parodontiidi vastuvõtlikkust suurendavateks seisunditeks ja haigusteks on muutused hormonaalses tasakaalus (puberteet, rasedus), rasvumine, stress, immuunsüsteemi kahjustavad haigused.
Kõige tähtsamaks organismiväliseks parodontiidi tekkimist soodustavaks teguriks on suitsetamine. Suitsetajatel esineb suuõõnes rohkem parodontiidiga seotud baktereid kui mittesuitsetajatel. Kuna suitsetamise tõttu on inimese immuunsüsteemi kaitsevõime ja kahjustunud kudede taastumisvõime vähenenud, on suitsetajatel suurem risk haigestuda parodontiiti. Kliiniliselt võivad suitsetajatel mõned parodontiidi sümptomid, näiteks igemete veritsus ja turse olla tagasihoidlikumad kui mitte suitsetajatel igemete häirunud verevarustuse tõttu ning haigus kulgeb varjatult ja kaebusteta. Samas suitsetajatel on sageli sügavamad igemetaskud ja hammaste väljalangemise risk suurem. Välistest teguritest mõjutavad parodontiidi kulgu ka teatud ravimid, kõige enam antikonvulsandid, kõrgvererõhktõve ravis kasutatavad kaltsiumkanali blokaatorid, immuunsüsteemi pärssivad ravimid ja suukaudsed rasestumisvastased vahendid.[7]
Parodontiidi areng[muuda | muuda lähteteksti]
Parodontiit areneb välja gingiviidist soodsatel tingimustel, milleks on parodontiiti tekitavate mikroobide olemasolu, inimese organismi vastuvõtlikkus parodontiidile ja välised tegurid. Parodontiiti tekitavate bakterite vastu võitleb organism põletikulise reaktsiooniga, mis parodontiidi korral põhjustab kahjustusi peale igeme ka periodontaalligamendis ja alveolaarluus. Nende kudede kahjustumine põhjustab kliiniliselt igemevao (sügavus kuni 3 mm) muutumist igemetaskuks (sügavus üle 3 mm). Igemetasku on ideaalseks elukohaks parodontiiti põhjustavatele bakteritele, kuna on hästi kaitstud, stabiilse temperatuuriga, niiske, hapnikuvaene ja pideva toiduvarustusega. Koos igemetasku sügavamaks muutumisega liiguvad ka mikroorganismi sügavamale. Kuna inimese organism ei ole võimeline hävitama baktereid, mis on seotult hambakatus, jätkub põletikuline protsess kuni tehakse igemeravi või hambad hakkavad liikuma ja tulevad ära.[7][8]
Sümptomid[muuda | muuda lähteteksti]
- Sageli kulgeb alguses ilma patsiendipoolsete kaebusteta
- Igemete punetus
- Igemete turse
- Igemete veritsus, näiteks hammaste pesemise ajal
- Mädaeritus igemetaskust
- Halb lõhn suus
- Igemete taandumine
- Hammaste suurenenud tundlikkus külmale/kuumale
- Hammaste loksumine
- Hammaste nihkumine teiste hammaste suhtes ja hambakaarest välja
- Hammaste väljalangemine[7][8]
Ravi[muuda | muuda lähteteksti]
Kuna parodontiit tekib vastusena bakterite kuhjumisele, on raviks vajalik põhjalik biokile, selle tekkimist soodustavate defektide ja hambakivi eemaldamine, mis viib hea suuhügieeni korral parodontiidi peatumisele ning kinnituskudede stabiliseerumiseni, kuid tekkinud kahjustused täielikult ei taastu.
Parodontiidi raviks ja ennetamiseks on vajalik igapäevane hambakatu eemaldamine õigete suuhügieenivõtetega.[8] Kodusteks hügieenivõteteks on põhjalik ja korrektne hambaharjaga hammaste puhastamine ning hammaste vahede puhastamine kas hambaniidi või hambavaheharjadega.[9]
Hambaarsti tehtav igemeravi seisneb põhjalikus hambakatu ja hambakivi eemaldamises. Raskemate parodontiidijuhtude korral suunatakse patsient igemehaiguste spetsialisti ehk parodontoloogi vastuvõtule, kes teeb kirurgilisi protseduure. Kirurgiliste protseduuride eesmärgiks on saavutada parem ligipääs hambajuurtele ja selle käigus eemaldada hambakatt, hambakivi ja muud hambakatu moodustumist soodustavad kohad.
Vajadusel eemaldatakse ka erinevad hambakatu moodustumist soodustavad kohad nagu ebatasaste täidiste ja kroonide servad. Ka karioossete defektide puhastamine ja taastamine täidisega on vajalik, sest karioossetes defektides on palju mikroobe.[8] Et koduseid hügieenitoiminguid saaks teha kvaliteetselt, peab hambaarst eemaldama kõik biokilet koguvad kohad.
Pärast parodontiidiravi võib hambaarst soovitada 0,12% või 0,2% kloorheksidiini sisaldavat suuloputusvett ajutiseks kasutamiseks.[9][10]
Pärast parodontiidiravi tehakse järelkontrolle, mille käigus hinnatakse hammaste ja igemete tervist ning suuhügieeni. Vajadusel remotiveeritakse patsienti ja tehakse täiendav hammaste puhastus või korduv igemeravi.[8]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Types of Gum Disease". Vaadatud 25.02.2020.
- ↑ Murakami, S., Mealey, B. L., Mariotti, A., Chapple, I. L.C. (21.06.2018). Dental plaque-induced conditions. // Journal of Periodontology, Vol 89, ISS S1, pp. S17-S27.
- ↑ Lamont, R. J., Burne, R. A., Lantz, M. S., Leblanc, D. J. (2006). Oral Microbiology and Immunology. ASM Press. Lk 253.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Caton, J. G., Armitage, G., Berglundh, T., Chapple, I. L.C., Jepsen, S., Kornman, K. S., Mealey, B. L., Papapanou, P. N., Sanz, M., Tonetti, M. S. (20.06.2018). A new classification scheme for periodontal and peri‐implant diseases and conditions – Introduction and key changes from the 1999 classification. // Journal of Periodontology, Vol 45, ISS S20, pp. S1-S8.
- ↑ 5,0 5,1 Ollema, K., Pähkla, E.-R. (5.2019). Parodondi haiguste ja seisundite klassifikatsioon 2018. // Hambaarst, nr 4, lk 32-34.
- ↑ Albandar, J. M., Susin, C., Hughes, F. J. (21.06.2018). Manifestations of systemic diseases and conditions that affect the periodontal attachment apparatus: Case definitions and diagnostic considerations. // Journal of Periodontology, Vol 89, ISS S1, pp. S83-S203.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 Lindhe, J., Lang, N. P. (2015). Clinical Periodontology and Implant Dentistry (6. trükk). Wiley-Blackwell. Lk 241, 256-259,270, 278-279, 381, 385-387, 421, 428.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 8,5 Newman, M., Taeki, H., Klokkevold, P., Carranza, F. (2018). Clinical Periodontology (13. trükk). Elsevier. Lk 93-94, 208-212, 348, 506-507.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 9,0 9,1 Granziani, F., Karapetsa, D., Alonso, B., Herrera, D. (2017). Nonsurgical and surgical treatment of periodontitis: how many options for one disease? // Periodontology 2000, Vol 75, pp. 152-188.
- ↑ James, P., Worthington, H, Parnell, C., Harding, M., Lamont, T., Cheung, A., Whelton, H., Riley, P. (2017). Chlorhexidine mouthrinse as an adjunctive treatment for gingival health. // Cohrane Database of Systematic Reviews.