Panathinaikó staadion

Panathinaikó staadion

Panathinaikó staadion on kunagise Panathenaikoni staadioni kohale ehitatud staadion Ateenas.

Staadioni taastamine

1869–1878 maksis noor Kreeka kuningas Geórgios I ise kinni Panathenaikoni staadionil. Leiti V sajandi stiilis skulptuuride tükke, sealhulgas kaks ilusat Hermese pead, mis olid olnud vana areeni pööramispostid. Ootamatult kaevati välja ka suur hulk marmorplaate, mis olid mulla all ja seetõttu türklaste eest varjatud. Need olid osa põrandast, seintest ja pinkidest ning nende põhjal võis aimata vana staadioni mõõtmeid ja asetust.

Pärast olümpiamängude määramist Ateenale 1894 otsustati kohe staadion taastada. Riigil polnud aga raha; täpsemalt öeldes oli Kreeka sisuliselt pankrotis. Korralduskomitee esimees kroonprints Konstantin esitas kreeklastele (konsulaatide kaudu kogu maailmas) üleskutse annetusteks. Eeskätt väliskreeklased Londonis, Prantsusmaal ja Egiptuses annetasidki palju raha.

Maailma tolle aja rikkaim kreeklane ja filantroop Georgios Averoff lubas tasuda kogu staadioni rekonstrueerimise kulud, mida hinnati 585 tuhandele drahmile, aga seoses drahmi kursi langusega maksis töö lõpuks peaaegu miljoni ja Averoff maksis veelgi rohkem kui esialgu lubas. See võimaldas esialgu staadioni jaoks mõeldud raha muuks kasutada.

Arhitekt ja insener Anastasios Metaxas ei projekteerinud staadioni puidust, vaid sellesama Pentelikoni mäe marmorist, mida kasutas ka Herodes Atticus. Staadioni sissekäigu ette paigutati leitud Hermese pead ning Averoffi, keda tervitati kui Herodes Atticuse 1700 aasta tagust kehastust, elusuurune marmorkuju XIX sajandi lõpu riietuses. Marmorpinke ei jõutud siiski piisavalt palju teha: staadioni otsas oli marmorist areenile lähem pool istmeid, aga mõnel pool kõigest neli lähimat rida. Enamik rahvast istus puupinkidel. Töö lõpetati pärast olümpiat.

Panathinaikó staadion oli 1896. aasta suveolümpiamängude peaareen. Seal toimusid kergejõustik, maadlus, tõstmine, riistvõimlemine, ava- ja lõputseremoonia.

Sportlaste rajatised olid suhteliselt head. Hullem oli lugu staadioniovaaliga. Seda oli küll laiendatud, ent jäi siiski ainult 35 meetrit laiaks. Jooksuraja pöörde raadius oli vaid 9 meetrit. Antiikajal aega ei mõõdetud ja tollal poldudki huvitatud kiirest jooksust, vaid põnevast võistlusest. Järsud kurvid võimaldasid pealtvaatajatel võistlejatele lähemal istuda ja seega rohkem kaasa elada. Järskude kurvide tõttu jäigi ära klassikaline sprindidistants 200 m jooks. Staadioniringi pikkus oli 333,33 meetrit. Söerada, mille rajamiseks kutsuti Inglismaalt asjatundja, jäi rullimisele vaatamata pehmeks, sest rajal polnud aega vajuda. Kõigele lisaks oli staadion tervelt 190 cm kaldu.

Ometigi tunnistasid asjatundjad staadioni maailma kauneimaks ja esimestele kaasaegsetele olümpiamängudele täiesti sobilikuks.

Tänapäeval

Tänapäeval kasutatakse Panathinaikó staadioni sageli võidukate Kreeka atleetide austamiseks, näiteks Kreeka jalgpallikoondis 2004.

Staadionil toimus 1997. aasta kergejõustiku maailmameistrivõistluste avatseremoonia.

2004. aasta suveolümpiamängudel olid staadionil vibulaskmisvõistlused ning meeste ja naiste maratonijooksu finiš.