Pakkäke
Pakkäke, ka liigestega äke, oli mulla kobestamise, harimise ja hooldamise riist.
Pakkäke oli tapitud puupulkade ehk -piidega äke põlispõllu äestamiseks. Liikuvatest klotsidest koosnevat äket tunti kogu Eestis, v.a. Lõuna-Eesti. 19. sajandil tulid kasutusele juba raudpiid.[1]
Pakkäke oli iseloomulik kogu Skandinaaviale, millise eeskujul võeti see äke Eestis keskajal kasutusele. Äkkel oli 2-3 rida umbes 0,5 meetri pikkusi pakkusid, mille otstest käis läbi neid ühendav väät. Iga pakus oli kuni 3 sissetapitud pulka. Kaherealisi pakkäkkeid kasutati Hiiumaal ja Läänemaal, mujal olid ülekaalus kolmerealised.[2] Pakkäke oli nõudlikumaks mullakobestamiseks parem, sest ta ei olnud nii kerge kui karuäke. Ta sobis oma liikuvate lülidega eriti hästi kiviste põldude äestamiseks. Kui karuäkkega tuli põld mitmeid kordi üle käia, siis pakkäkkega piisas paarist korrast - pikuti ja põigiti.[3]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Etnograafia sõnaraamat. Arvi Ränk. Tallinn. 1995. lk 135
- ↑ Eesti rahvakultuuri leksikon. Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS. Tallinn. 2007. lk 199
- ↑ Eesti rahvakultuur. Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS. Tallinn. 2008. lk 86
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
Pakkäke, EPM TR 62:5 E 16:5, Eesti Põllumajandusmuuseum, [1]