Pakalnieši–Kūdupe raudtee

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Pakalnieši–Kūdupe raudtee oli raudtee Läti aladel, mis kulges Pakalnieši raudteejaamast Kūdupe asulani.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Puhkenud majanduskriisi tõttu otsustas Läti valitsuse töökaitseosakond 1932. aastal rajada Pakalnieši raudteejaamast 7,8 kilomeetri pikkuse kitsarööpmelise raudtee metsamaterjali väljavedamiseks. See teetrass oligi tulevase kitsarööpmelise raudtee alguseks. Rajatud raudtee laius oli 750 mm.

Hiljem otsustati tee ehitada pikemaks. Raudtee uueks laiuseks oli 1524 mm. Kohati rajati uue raudtee trass eelmisest marsruudist erinevalt. Teed ehitasid 700 ametiühingutesse kuuluvat töötuna registreeritud töölist. Töö teostati kiiresti, ent trass rajati lihtsustatult. Ehitusel ei kasutatud vajalikku kogust ballasti ja paigaldatud liiprid olid osaliselt ettenähtust väiksemad. Kui 1. aprilliks valminud 15 kilomeetri pikkusel lõigul rongiliiklust alustati, siis oli rongide liikumiskiirus sellel üksnes 10–15 kilomeetrit tunnis. Kogu uus raudtee oli 30 kilomeetri pikkune ja teelõik lõppjaama Kūdupeni avati 25. augustil 1934.[1]

1938. aastal võeti ette raudtee rekonstrueerimine. Sinna veeti uut ballasti ja vahetati alamõõdulised liiprid välja. Selle tulemusel võisid rongid siis arendada kiirust kuni 30 km tunnis, rööbasbussid aga kuni 35 km tunnis.[2]

Sealsel raudteel sõitis rööbasbuss, mis aastal 1940 väljus Pakalniešist kell 22:10 ja Kūdupest kell 0:22. Rongide väljumisajad olid seatud nii, et reisijad saaksid Pakalnieši jaamas Gulbenesse suunduvale rongile ümber istuda. Bussis oli 25 istekohta ja 10–15 seisukohta.[3]

Kacēni valla initsiatiivil koostati projekt raudtee Kacēnini pikendamiseks, ent sõjandusministeerium pidas sellist raudteed strateegilises plaanis ebasoovitavaks.[4]

Rongiliiklus lõpetati raudteel aastal 1944. Sakslased asusid nimelt rajama Pakalniešist Petserisse viivat raudteed, mis pidi toimima läbi lõigatud Peterburi–Varssavi raudtee asemel alternatiivse sõjatehnika veo trassina. Uuel raudteel olid kavandatud jaamad Orlīšisse, Laura küla juurde, Pankjavitsasse, Droitsasse ja Lebedasse. Raudtee lõppes siis Petseri raudteejaamas. Uus raudtee laius oli 1435 mm. Kohalike elanike mälestuste põhjal jõudis seda mööda sõita vaid üks rong, siis pidid sakslased taas taanduma. Lahkudes rikkusid nad rajatud raudtee ja demonteeritud teed enam ei taastatud.[5]

Raudteejaamad ja -peatused[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Pakalnieši raudteejaam
  2. Aizezere raudteepeatus
  3. Sproģi raudteepeatus
  4. Svilte raudteepeatus
  5. Mālupe raudteejaam
  6. Salenieki raudteepeatus
  7. Lāčudārzsi raudteepeatus
  8. Beja raudteepeatus
  9. Oši raudteepeatus
  10. Kūdupe raudteejaam

1944. aastal raudtee suleti, selle asemel rajatud sakslaste sõjaväeraudteele olid kavandatud veel mõned jaamad:

  1. Orlisis
  2. Laura
  3. Pankjavitsa
  4. Droitsa
  5. Lebeda
  6. Petseri raudteejaam

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. T. Altbergs, K. Augustāne, I. Pētersone. Dzelzceļi Latvijā. R: Jumava, 2009, lk 164–165. ISBN 978-9984-38-698-0
  2. https://spoki.lv/vesture/Linija-Kudupe-Pakalniesi/638329
  3. Läti raudteemuuseum
  4. Gints Putiķis. Jaunu dzelzceļa līniju izbūve un valsts dzelzceļu politikas aspekti 20. gs. 20.—30. gados Latgales reģionā
  5. ПСКОВСКИЕ ЖЕЛЕЗНЫЕ ДОРОГИ