Pajaaken

Pajaaken, Lõuna-Eestis ka paja või pajamulk, oli eesti etnograafias lükandluugiga aknaauk suitsutares, ka rehetoa kolde vastas olev aken.

Pajaaken oli kahe seinapalgi vahele raiutud väike neljakandiline valgusava, mis täitis akna ülesandeid enne selle kasutusele võttu. Pajaakent sai sulgeda seestpoolt lükandluugiga, mis liikus ava alla, palgi sisse, raiutud soones. Luugi liigutamiseks oli selle külge kinnitatud käepide, põõn või pulk. Kambril, mis ei olnud köetav ja milles hoiti toiduaineid, pandi pajaaknale mõnel pool pulgad ette, et kassid sisse ei pääseks.

Pajaakna ette võidi kinnitada teatud määral läbipaistvaid materjale (riie, õhuke nahk) või kelmeid (loomapõis, soolenahk jm).

Välislingid

• Pajaaken rehetoa ja rehealuse vahelises seinas. Eesti Rahva Muuseum
• Aknast ja selle katmise materjalidest. Eesti Vabaõhumuuseum