Pütt (perekond)

Pütt (Podiceps) on pütiliste seltsi pütlaste sugukonda kuuluv veelindude perekond. Sellesse kuulub kümmekond liiki:

Podiceps andinus – kolumbia pütt (välja surnud, viimati nähti 1977. aastal)
Podiceps auritus – sarvikpütt
Podiceps cristatus – tuttpütt
Podiceps gallardoi – lumipütt
Podiceps grisegena – hallpõsk-pütt
Podiceps major – suurpütt
Podiceps nigricollis – mustkael-pütt
Podiceps occipitalis – hõbepütt
Podiceps taczanowskii – hallselg-pütt

Mõnes süsteemis arvatakse püti perekonda ka kõrvukpüti (Rollandia) ja viirpea-püti (Poliocephalus) perekonna liigid.

Suurim pütt on tuttpütt, mis kaalub 650–1400 g^[1]. Väikseim pütt oli "Loomade elu" hinnangul punakael-pütt (Podiceps ruficollis), mis kaalub 125–150 g^[2], aga see liik arvatakse tänapäeval eraldi perekonda^[3].

Püttide keha on kujult käävjas. Kael on pikk, jalad lühikesed ja asuvad kaugel kere tagaosas, mis muudab püttide kõndimise kohmakaks. Tiivad on lühikesed ja teravad. Saba puudub, selle asemel on üksnes kimbuke käharaid sulgi. Varbaid on 4 ja igaühel neist on eraldi nahkne hõlm. Sulestik on paks, alapoolel tihe ja toimib kasukana.^[4]

Suguline dimorfism püttidel puudub, ainult isased on pisut suuremad. Küll aga esineb parasvöötmes hooajaline dimorfism. Lindudel on selgelt eristuvad hundsulestik ja puhkesulestik. Vanalindudele ilmuvad pesitsusajaks pähe ja kaelale kahekordsed suletutid või kraed, mis talvitumisajaks kaovad. Kevadel vahetub neil väikesulestik, sügisel aga kogu sulestik. Troopikas ja lähistroopikas elavad liigid sulgivad kõigest korra aastas ja neil hooajaline dimorfism puudub. Sulgimisel langevad püttidel hoosuled peaaegu korraga välja ja nad kaotavad lennuvõime.^[4]

Pütid on parasvöötmes rändlinnud, troopikas ja lähistroopikas paigalinnud. Nad eelistavad pesitseda siseveekogudel, kus on nii vaba vett kui tihnikuid. Talvituda võivad nad ka avaveekogudel, sealhulgas rannikul.^[4]

Pütid ujuvad ja sukelduvad suurepäraselt. Vee all liiguvad nad üksnes jalgade abil, olles tiivad vastu keha surunud. Vee all on nad tavaliselt ½–1 minutit, aga võivad olla kuni 3 minutit.^[4]

Lühikeste tiibade ja suure kaalu tõttu peavad pütid lennates tihedalt tiibadega vehkima. Seetõttu lendavad nad kiiresti ja sirgjooneliselt, pööramine on raskendatud. Õhkutõusmiseks peavad nad pikalt veepinnal hoogu võtma ja mõned liigid on võimetud maapinnalt õhku tõusma.^[4]

Pütid söövad rohkem loomset ja vähem taimset toitu. Mõlemat hangivad nad veest. Suuremad liigid söövad rohkem kalu, väiksemad veeselgrootuid ja kulleseid.^[4]

Pütid neelavad tihti sulgi, mida kitkuvad oma kehalt^[4]^[3]. Tervetest ja pooleldi seedunud sulgedest pall võib täita suurema osa maost^[3]. On oletatud, et suled täidavad jahvatuskivide otstarvet ja aitavad toitu mehaaniliselt peenestada^[4], või et nad soodustavad väljaheidete eritust ja kaitsevad siseparasiitide vastu^[3].

Tavaliselt elavad pütid paaridena. Pesa teevad nad veepinnale ja sageli ujuvana. Pesaks on kõdunevate veetaimede kuhi väikese lohuga tipus. Taimede mädanemisel tekib pesas täiendavat soojust. Pesa võib olla sedavõrd sügavalt vee sees, et munad asuvad märjal vooderdisel või koguni vees, aga nad ei jahtu sellest maha, sest nende munakoor on erilise ehitusega.^[4]

Munad on alguses ühetooniliselt heledad, aga haudumise käigus muutuvad järjest tumedamaks. Hauvad mõlemad vanemad 3–4 nädalat. Haudumine algab tavaliselt esimese muna munemise järel.^[4]

Pojad on triibulised ja pesahülgajad^[4]. Nad oskavad ujuda ja sukelduda peaaegu sünnist saadik^[4]. Mitmel liigil on pojad pärast sündimist pesa asemel isa või ema seljas: vanalind suudab koos poegadega nii lennata kui sukelduda ja sedasi paremini vaenlaste eest kaitsta^[3].

Püttide majanduslik tähtsus on väike. Suurte liikide nahku saab kasutada karusesemete valmistamiseks. Kalade söömisega tekitatav kahju on ebaoluline.^[4]